BLOGI: 10 km tehtud, 21km ootab ees ehk koera sabast üle, nüüd vaja üle koera ka saada!
3 päeva enne elamusmaratoni juhtus, et tegin endale kivide vedamisega liiga ja reedel oli tagumik ja puus nii haige, nagu see kunagi varem pole olnud. No ikka väga hull kohe. Liipasin ratta seljas ühe jalaga vändates mäest alla tööle (autosse istumine oli võimatu) lootuses, et ehk päeva peale liigutan end lahti. Endal mureke südames, et kuidas ma siis nüüd elamusmatkan. Et sai ju lubatud. Viimases hädas helistasin oma hääle abilisele dr. Anti Kukkelale. Mudis ja muljus ja tegi mis ta tegi, aga laupäeva õhtuks olin valmis Noarootsi sõitma.
Läksime öökese varem kohale. Elan Saaremaa lääneservas Kihelkonnal, kust praamile on vähemalt 1,5 tundi sõitu. Ja sealt veel Noarootsi.. Räägin mitmuses, sest meid sai maratonile täitsa palju: lisaks abikaasale, kes on kogemustega matkaja ja lubas mind „turvama“ tulla, ka tütred peredega. Tegelikkuses nägi see välja nii, et isad tegid titekärudega oma ringi ja emad läbisid plaanitud 10 km. Kiidan siia vahele Dirhami kalarestorani sööki ja suhtumist. Sattusime sinna pooljuhuslikult laupäeva õhtul. Söök oli nii hää, et tulime teisel õhtul Tallinna poolt ja ei saanud ilma Dirhami kalarestota Virtsu sõidetud.
Rada ja teenindus
Noarootsi rada, vähemalt see 10 km, mille eesmärgiks olin seadnud, oli väga tore ning hõlpsasti läbitav. Rahvast oli just niipalju, et polnud üksi olemise tunnet. Tõsi, suurem osa registreerunuist oli otsustanud pool- või täismaratoni kasuks. Minusuguseid 10 km käijaid oli selge vähemus. Teeninduspunktide menüü oli väga tore – sobis ka tervislikumale toitujale. Tegelikult asja üle järele mõeldes pole ju 10 km peale nii palju toitlustust tarviski, kuid osa rada kattus ju päris-maratoniga ning neile tublidele kulus kogu see kraam kindlasti marjaks.
Kiita tahan matkaraja valikut – on ikka ilus see Eestimaa! Valgusküllane ja mustika-kanarbikune palumännik on mu lemmik metsatüüp. Lisaks veel muudki lihtsat ja loomulikku ilu.
Varustusest
Uued The North Face tossud ja püksid sobivad sellise spordi jaoks nagu valatult. Tallad teevad mul igasuguse jalatsiga häda, kuid mugavad on need tossud küll. Veekord – sporti, eriti tervisesporti saab teha ju ükskõik, mis riidega, aga spetsiaalne spordiriietus lisab enesetundele ja olemisele niipalju väärtust, et ma ei kahtle enam hetkekski selle vajalikkuses. Ostsin endale ka oma elu esimese spordirinnahoidja. Tunne on, kui oleksin kohe 20 aastat noorem, 10 kg kergem ja säär sihvakam ning siredam.
Tulemus
Peale 10 km oli esimene tunne, et teeks veel ühe ringi, aga supikatel oli väga ahvatlev ja nii ta jäi... Lapsed, s.t. lapselapsed hakkasid ka väsima. Teine tunne oli, et venitaks veidi. Tuksi spordibaasis olid staadioni ääres igasugu vahvad riistad välja pandud, proovisin siis neid. Kaks päeva tagasi väga valus puus ei andnud käies üldse tunda. Meeleldi oleksin tarvitanud massažiteenust jalgadele. Kuid see pole öeldud mitte kriitikaks vaid pigem nii mõtte jätkuks. Ah jaa – sain üle aastate toreda kullast medali ka! Maijooksult hõbe, nüüd siis kuld. Ma pole ka kooli ajal nii palju medaleid saanud, kui nüüd 3 nädalaga! Tegelikult said kõik osalejad medali, mitte ainult mina. Aga uhke olen ikkagi ja näen, et omad lapsed on ka mu üle uhked. Ja vat see on hää tunne!
Ja edasi?
Nüüd pole muud, kui vaja hakata harjutama 21 km läbimiseks. Esimene päev läks liiga väheste sammudega, teisel sain pealt 10000 sammu siiski tehtud. Tänase tulemi saan kirja õhtuks. Teen tubased toimetused ära ja siis õue. Homme sammun Kuressaarest Mändjalga joogatrenni ja tagasi (10 km üks suund). Kilomeetrid kogunevad, kilod vähenevad. Vaatame, mida puusakont sellest arvab... ja siis pole muud, kui 8.juulil Lahemaale!
Blogija Maarika Naagel jagab, miks ta Elamusmaratonide sarjas osaleb ja kuidas tal seal läheb.
