BLOGI: Miks ma elamusmaratoniga käima lähen
Arusaamine vajadusest
12 aastat tagasi maale kolides üritasin ülevoolava entusiasmiga 7 aastat oma äri käivitada. Tulemiks oli, et see ei käivitunud (põhjustest räägime mõnes teises ajakirjas), kuid see entusiasm hakkas mind ennast sõna otseses mõttes tapma. Neljal viimasel suvel käis kiirabi mulle hinge sisse puhumas, enesehinnang ja kogu olemine oli vaatamata suurtele tunnustustele ja kiidusõnadele allapoole Amsterdami nulli. Lapsed hakkasid muretsema, sõbrad mõistsid ja püüdsid aidata. On aga vana tõde, et aidata saab vaid seda, kes on valmis abi vastu võtma. Kogu see pöörane aeg lõppes eelmisel sügisel operatsiooniga. Siis sai küllalt. Otsustasin selle eluetapi lõppenuks lugeda ja edasi minna oma perest ja enesest, ennekõike oma tervisest hoolides.
Enne operatsiooni kutsus poeg mind Taisse joogakooli. Sain sealt kaasa harjutused. Nüüd teen ise kodus joogat, vajadusel tuletan detaile youtube’i abiga meelde. Tallinnas olles käin tütardega koos MyFitnessi trennides.
Jõusaalis püüan hommikuinimesena käia enne tööpäeva algust. Aus olles pean aga tunnistama, et pole suvel sinna palju jõudnud, see on olnud rohkem halva ilma harrastus. Ema ja tütred kinkisid sünnipäevaks aktiivsusmonitori ning alates märtsist püüan saada 10 000 sammu päevas kokku. No ega alati ei saa ka... Praegu, suvel, saan oma sammud täis aiatöid tehes. Monitor on suureks toeks – tekib hasart ja samas ei saa ennast petta.
Oma võimalusi siin kirja pannes näen eneselegi üllatusena, et variante liikumiseks on küll ja veel. Nojah, pean usinalt tegelema oma tarkade ja õigete mõtete elluviimisega. Otsuse rohkem liikuma hakata olen ammu teinud, kuid raske on enda vajaduste esimeseks seadmine. See on vist põlvkonna viga. Õnneks elab meil külas ortopeed dr. Anti Kukkela, kelle loengust sain tugeva tõuke toitumise ja liikumisharjumuste muutmiseks. Olen tema juhiseid (rohkem lihtsat, kvaliteetset ja täisväärtuslikku toitu, jahud-suhkrud menüüst välja ja lisaks jõusaalitrenn) järginud vahelduva eduga juba pool aastat. Söömist jälgin rohkem, jõusaali satun vähem. Mu kaal ei näita veel suurt vähenemist, kuid enesetunne ja ka väljanägemine on küll paranenud. Varem kitsutanud riided on hakanud veidi lotendama, abikaasa tegi mu püksirihmale lisa-augu ja lapsedki kiidavad mu väiksemat väljanägemist. Usun, et oluline pole mitte kohe ja palju kaalust alla saada. Vanemas eas püsib kaal paremini pikkamööda langetades, et keha harjuks uute valikutega.
Korralik varustus lisab hoogu
Muide, jalanõud ehk maakeeli käimad ja nende mugavus on üliolulised, sest aastatega on pöiavõlv ära vajunud ja jalad kipuvad valutama. Lisaks on kena käimaga kena käia – naisterahvas on ju edev. „Käimariie“ olgu ka mugav. Elus esimest korda on mul spetsiaalsed sportimise riided. Ikka Sportlandist, sest nemad oskavad õige riide selga passitada. Koostöös Sportlandi müüjatega valisime The North Face brändi varustuse. Tõepoolest, need pole niisama uhkuseks. Disain ja materjal on väga mugavad, lisaks vaatab peeglist vastu täitsa kena sportlik emand. Enesetundele pluss juurde, kõht sisse, rind ette ja samm pikemaks! Loomulikult sobib tervisespordiks igasugune mugav riietus, kuid nüüd, kus olen spetsiaalse spordiriide mugavuse ära proovinud saan kinnitada, et eririietus pole mitte ainult toreduse asi. On ikka palju mugavam küll, kui joostes rinnad ei hüppa (mehed ja väikese rinnaga naised ei saa sellest aru ☺).
Kevadel käisin üle aastate maijooksul. Oli tore, isegi väga tore. Eelmisel korral olin maijooksul, kui minu praeguseks 29-aastaseks saav tütar hakkas aastaseks saama. Siis lippasime sõbrannadega koos, mehed valvasid lapsi. Nüüd, panin tähele, on ka meestehoiuteenus saadaval.
Miks ma elamusmaratonile lähen?
Inimesele on motivatsiooni vaja. „Käilakujuna“ olen võtnud Tervis Plussi ja lugejate ees kohustuse. Usun, et kui minusugune „tädi Maali“, pisut laiskmugav ja pisut ülekaalus vanaema vanuses 55+ suudab end liikuma sundida, siis on sellest ehk kasu ja ergutust teistelegi maa- ning linnanaistele ning ka meestele.
Minu jaoks on see valikute küsimus: ma pole elus võtnud mingeid tablette, kuid ohumärgid vaatavad analüüside lehelt vastu. Mõtlemise koht: kas muuta oma elustiili liikuvamaks ja süüa valikulisemalt ja kvaliteetset toitu või loota aasta-paari pärast tablettidele. Enne maratone käisin läbi Synlabist ja andsin oma „kolm tilka verd“. Siis on aja edenedes hea näha, kas sport ikka on terviseks. Tulemustest saate lugeda Tervis Plussi veebis tervispluss.delfi.ee.
Tervis ei ole vaid noortele, tervis on elu normaalne olek. Vanaks ei pea jääma, vanaks võib saada ka aktiivselt elades. Vanadus ei ole ju haigus, see on lihtsalt elu üks etapp.
Kuidas hakkan tubliks
Praegu on mul igapäevane hool teha ära oma 10 000 sammu ja nädalas korra - paar ka 15 000 sammu kanti. Elamusmaratoniga liitudes olen võtnud plaani läbida esimesel maratonil 10 km ja teistel 21km. Kas ma sügiseks 42 kilomeetrini jõuan, pole kindel. Praegu siit, töölaua tagant vaadates tundub seda ikka väga palju. Liiati teeb mul puus veidi liiga. Seal on üks häda. Arst ütles. Aga ma ei taha sellele mõelda. Loodan haiguse eest ära kõndida. Ning päkad kipuvad valutama, selle vastu aitab veidike kvaliteetne jalanõu. Aja peale ma maratonile ei lähe. Hoian meeles, et tähtis pole mitte võit vaid osavõtt. Ja osavõtlik püüan ma küll olla, s.t. katsun elamusmaratonide etappidest ikka osa võtta. Ootan neilt etappidelt eelkõige eneseületust (see on nii hää tunne!) ja kindlasti ka looduselamusi, sest eks elamusmaraton peab ju lisaks liikumisrõõmule ka hingeilu pakkuma. Mulle on tekkimas 50+ sõbrannadest vahva õukond (kõnnime ju õues!), kes on lubanud maratoniga liituda. Ning omad lapsedki lubasid kõndima tulla. Ma ei saa ju neid alt vedada.
Mis muret teeb enne esimest etappi.
10 km pole mulle mingi eriline maa, see on täitsa tehtav ka ilma ettevalmistuseta. 21 km kõlab minu jaoks juba väljakutsena. Pelgan, et kuidas mu jalakesed ja selg selle distantsi vastu peavad. Samas – me ei saa kunagi teada, kas tee, mida mööda me astume, ka õige ja jõukohane on, kui me seda teed ei alusta. Peale esimest etappi olen otsustanud igapäevaselt leida tunni või poolteist kõndimiseks. Siis peaks ka 21 kilomeetrit tehtav olema.
42 km tundub praegu isegi rattaga sõites paraja väljakutsena. Nagu õpetaja Laur ütles: tee pool rehkendust, aga tee ise. Sama minugi puhul - püüan tubli olla, kuid eks näis. Praegu on augustikuuks küll latt 42 kilomeetri peale maha pandud, aga erilist usku mul selles osas veel pole. Seega ei anna ka lubadust. Elame – näeme.
Tegelikult tunnen juba ette pisut uhkust, kui peale puhkust sügisel tööle naastes olen 100 korda tervem. Ehk ka mõni kilo kergem... Aga see uhkus tuleb välja teenida. Hakkame käima, keppidega või ilma, peaasi, et liigud!
Läks käima!
