Müüdid ja tõde puugihaigustest

Borrelioosi ümber on viimasel aastakümnel käinud tõeline “kirgede torm”, sest nakkuse kohta levib palju teavet ning mis tahes vaevuse ilmnemisel tekib kergesti borrelioosikahtlus. Hoopis ohtlikum on aga puukentsefaliit. 

Netiavarustes on hulgaliselt borrelioosile pühendatud lehekülgi. Guugeldades tasub olla kriitiline, sest paljud veebilehed maalivad sellest lausa surmatõve pildi ja seostavad borrelioosi kümnete eri haigustega. Kõrval on loomulikult kliinikute kontaktid, kus kopsaka summa eest saad end pealaest jalatallani uurida lasta, juhul kui mõne loetletud vaevustest avastad. Et borrelioosile iseloomulike sümptomite kõrval võivad esineda ka ebamäärased üldnähud, annab see võimaluse mis tahes vaevuse taga puugihaigust kahtlustada.

Pseudoborrelioosi ohud

Mitmed spetsialistid on seisukohal, et Eesti kannatab puukborrelioosi hüperdiagnoosimise all, sest meie statistika näitab mitu korda suuremat haigestumust kui naaberriikides. Põhjuseks on enamasti laborianalüüside väär tõlgendamine. Paljud on borrelioosi põdenud kergel kujul ega ole sellest isegi teadnud. Küll aga on haigus jätnud organismi immuunmällu jälje, milleks on antikehad.

Kui nüüd mõni aasta või isegi aastakümme hiljem minnakse ebamääraste vaevustega (peavalu, väsimus) arsti juurde ja tehakse antikehade analüüs, on kõigil hea meel – põhjus on justkui leitud. Järgmiseks võetakse ette kahenädalane antibiootikumikuur, aga kordusanalüüsi tulemus on ikka sama – antikehad on alles. Halvemal juhul lastakse käiku teine ja kolmaski asjatu ravikuur.

Kõige hullem on see, kui agaralt pseudoborrelioosi ravides magatakse maha mõni tõsisem haigus. Laboratoorsed uuringud on küll abiks kliinilise leiu kinnitamisel, kuid kunagi ei tohiks diagnoos põhineda üksnes vereanalüüsil.

Borrelioosi tunnused

Harva kaasneb borrelioosiga palavik...

Loe edasi juba artiklist ja saad teada kõik olulise, mida vaja puukidest ja nende levitatavatest peamistest haigustest teada.