Mida teha kui liigesed on roostes?

Valu tegevad liigesed ei ole vaid vanainimeste mure, kahjuks kiusab see häda aina sagedamini just tööealisi ja isegi lapsi.

Rahvasuu tahab ekslikult kõiki liigesevaevusi reumaks nimetada. Reumatoloogias tuntakse degeneratiivseid ehk organismi vananemisega seotud ja põletikulisi haigusi, kuid liigesehädade põhjuseks ei ole alati reumatoloogiline haigus, vaid ka spordi või tööga kaasnev ülekoormus ja traumad.

Liigesed on ühenduslülid luude vahel ja võimaldavad liikumist. Luude otsi takistab teineteise vastu hõõrumast tugev ja sile kõhr. Kõhrepind koos liigesevõidega tagab liigutuste sujuvuse, aitab pehmendada liikumisega kaasnevaid põrutusi ning kõhr osaleb ka liigese ainevahetuses.

Liigeseid ümbritseb tugev kapsel, mis hoiab koos ja kaitseb liigestuvaid luid ja kõhre, stabiliseerides niimoodi liigest. Luud on omavahel ühendatud tugevate elastsete sidemete ehk ligamentidega. Liigeseid ümbritsevad lihased, mis kinnituvad luule kõõluste abil. Lihased ei ole küll otseselt liigeste osad, kuid võimaldavad omavahel vastaspaaridena töötades liigestel liikuda, sirutuda ja painduda. Tugevad lihased aitavad kaasa liigeste toestamisele, kaitsmisele ja ka tõhusamale ainevahetusele.

Mõistliku koormamise seadus

Liigeste pideva mõistliku koormamisega toimub liigesekõhre kokkusurumine ja paisumine. Iga kokkusurumisega pumbatakse liigesest välja jääkaineid ning iga taaspaisumisega imetakse liigesesse vajalikku toitaineterikast liigesevedelikku. Mida süstemaatilisem on seesugune liigeste mõistlik koormamine, seda parem on liigeste ainevahetus. Alakoormatud või ülekoormatud liiges võib jääda toitainete nappusesse ning kõhr kaotab oma sileduse, elastsuse ja tugevuse.

Probleemid ükskõik millistes liigesega seotud kehaliikmetes võivad põhjustada liigesevalu või muuta liigese liikuvust.

Väga suurt koormust kannavad põlveliigesed, peamiseks kogu keha raskust toetavaks liigeseks on puusaliiges. Kõige liikuvam liiges on õlaliiges, mitmesuguseid igapäevatöid aitavad teha randmeliiges ja väikesed sõrmeliigesed. Peamiselt nendes, suuremaid koormusi ja olulisemaid funktsioone täitvates liigestes avalduvad ka vaevused.

Liigesevaevused võib jagada liigeste ülekoormamise tagajärgedeks, kulumisega kaasnevateks ja põletikulisteks. Nende kõikide oluline sümptom on valu.

Puhkust ja rahu

Üleliigset või ühekülgset koormust liigestele põhjustavad kõige sagedamini raske füüsiline töö ja sportimine, lisaks valesti sooritatud liigutused ja ülekaal. Füüsilise ülekoormuse korral ei pruugi üldjuhul olla kahjustatud liiges ise, põletikust on haaratud liigesekapsel, kõõlused ja kõõluste kinnituskohad luudel. Korralikult välja ravimata liigesekapsli ja kõõluste põletik võib põhjustada kroonilist liigesehaigust. Seega vajab nii sporditrauma kui ka tööga ülekoormatud liiges ühtmoodi ja hoolikat ravi.

Kõige vigastustealtim liiges on põlv: põlvetraumad tekivad kõige sagedamini sportides. Trauma korral on väga oluline mõne ööpäeva jooksul haiget liigest mitte koormata ja vajadusel piirata ka selle liikumist. Esmaabina tuleks iga kolme-nelja tunni järel haiget piirkonda paarikümne minuti jooksul jääga jahutada: sobilikud on nii rätiku sisse mässitud külmakott kui ka sügavkülmikus leiduvad marja- või juurviljapakid. Seda protseduuri peaks kordama iga paari tunni järel, kuni valu hakkab vähenema ja turse teke pidurdub. Mõni päev hiljem võib jääkotiprotseduuri asendada haigele kohale jääkreemi määrimisega. Põletikku ja valu vähendavad ka apteegi käsimüügist saadavad valuvaigistid.

Haiget liigest aitab toestada elastikside, mis aga ei tohi mingil juhul takistada vereringet. Põlve aga ei tohiks turse korral elastiksidemega kinni siduda, sest tagajärjeks võib olla veresoonte kompressioon, säärte paistetus ja vereringe loomuliku ringluse takistus. Viga saanud põlve ei tohi keha raskuse all koormata, kuid trauma järel tuleks õige pea hakata liigest järk-järgult rahulikult ja võimalikult sujuvalt liigutama. Mida suurem on valu, seda rahulikumad ja kergemad olgu liigutused. Kui nende ravivõtetega pole sümptomid kolme päeva möödudes leevenemismärke näidanud, tuleks minna arsti juurde.

Kõhrepind kui liivapaber

Liigesehaigustest ollakse kõige rohkem hädas liigesekulumise ehk osteoartroosiga, mil liigesekõhr aegamööda laguneb ja õheneb. Mis täpselt sellist kulumist tingib, seda teadus veel seletada ei oska, kuid kaasa võivad aidata nii vananemine, ülekaal, kauaaegne ülemäärane füüsiline koormus, sportlasekarjäär, varasemad liigesevigastused ja kindlasti ka geneetiline soodumus.

Nende tegurite kaasmõjul häirub liigesekõhre normaalne ainevahetus, kõhr ei kata enam ühtlase ja elastse kihina luupinda, tekivad struktuurimuutused ja konarused häirivad liigese sujuvat liikumist. Liivapaberina toimiv kõhrepind hõõrub ennast kihiti aina õhemaks.

Noorematel vallandab osteoartroosi sageli liigesevigastus. Naisi vaevab osteoartroos kaks korda sagedamini kui mehi. Koguni pooltel ligi 70aastastel võib esineda liigesekulumist vähemalt ühes liigeses. Kuna pikka aega ei pruugi liigesekulumine raskeid vaevusi kaasa tuua, sunnib see haigus perearsti poole pöörduma vanemaealisi, kel on kulumisprotsess pahatihti juba kaugele arenenud ja liigesed vajavad juba asendamist proteesidega. Ometi võimaldab õigeaegne haigusele jälile saamine liigesekulumist märkimisväärselt vähendada või koguni peatada.

Haigussümptomiteks on õhtused koormusjärgsed valud ja lühiaegne kahjustatud liigese jäikus pärast koormusvaba aega. Esineb nn stardikangus, mil pärast istumist püsti tõustes on puus või põlv valulikult kange, kuid liikuma hakates möödub see ruttu. Haaratud võivad esmajoones olla põlveliiges, puusaliiges, pöidla põhiliiges või muu labakäeliiges, kuid artroos tabab sageli ka lülisammast. Kahjustunud põlveliigeste korral tunneb haigestunu esialgu valu eelkõige trepist alla minnes, ülesminek aga valu ei valmista. Valule lisanduvad hiljem tihtipeale ka paistetus ja kuumustunne. Haiguse süvenemisel võivad käed pikapeale deformeeruda ning kulunud põlveliigeste korral tekkida X- või O-jalgsus.

Mõõdukas liikumine ja parafiinravi

Liigesekulumise tõttu lausa tubaseks jääda ja liikumisest loobuda ei tohi, sest see jätaks liigesed ilma vajalikest toitainetest ja süvendaks haiguse kulgu. Küll aga tuleb konarlikuks muutunud kõhre säilitamiseks jälgida, et füüsiline koormus oleks mõõdukas. Kasu toovad võimlemine, jalgrattasõit, ujumine, vesiaeroobika, kiirkõnd jms.

Et haiguskulgu kergendada, tuleks tingimata üleliigsetest kilodest vabaneda. Tõsi, sõrmeliigeste osteoartroosi korral kaalulangetamine erilist efekti ei anna, kuid takistab haiguse arenemist näiteks põlveliigestes. Samal eesmärgil tuleks lõpetada ka tugevalt traumeerivate spordialadega tegelemine, eriti kui liigesekulumisel on geneetiline eelsoodumus.

Glükoosamiin on toimeaine, mis väidetavalt taastab liigesekõhre. Teaduslikult seda toimet tõestatud aga pole, ometi on reumatoloogid täheldanud, et selle preparaadi tarvitajatel haigusnähud leevenevad. Kindlasti tuleks peale glükoosamiinikuuri teha liigeseharjutusi, sest vaid liikumise abil pääseb vajalik toimeaine liigestesse.

Labakäte osteoartroosi korral aitab hästi valu leevendada parafiinravi. Individuaalse raviskeemi nii valude leevendamiseks, liigesekõhre säästmiseks kui ka liigeste liikuvuse säilitamiseks määrab arst.

Liigeseid moonutav põletik

Reuma on mittespetsiifiline mõiste, mille all mõeldakse rändavat valu luu-liigese-lihasesüsteemis. Samas on reuma või reumatismi all läbi ajaloo mõistetud ka lapse- ja noorukieas algavat angiinijärgset haigestumist (reumapalavikku), mille tagajärjel haigestub süda ja tekivad reumaatilised klapirikked. Igal reumatoloogilisel haigusel on oma nimi: reumatoidartriit, anküloseeriv spondülartriit, psoriaatiline artriit, juveniilne idiopaatiline artriit, reaktiivne artriit, süsteemne luupus, Wegeneri granulomatoos jne. Artriit on liigesepõletik ja erinevaid põletikulisi liigesehaigusi on palju. Reumatoloogilisi haigusi on teada kokku üle 150.

Üldjuhul on tegemist autoimmuunsete krooniliste haigustega, millel on geneetiline eelsoodumus. Et haigus vallanduks, peavad geneetilisele eelsoodumusele lisaks toimima ka mitmed muud riskitegurid: bakteriaalsed ja viirusinfektsioonid, keskkonnamõjurid ja kahjulikud harjumused. Reumatoidartriidi tõestatud riskifaktor on näiteks suitsetamine.

Kõige sagedasem autoimmuunne liigesepõletik – reumatoidartriit – väljendub tavaliselt sümmeetrilise liigesevalu ja -tursega. Haigus algab sageli just väikestest liigestest (labakäed), kuid võib esmaselt väljenduda ka näiteks põlveliigestes. Tüüpiline sümptom on hommikune liigesejäikus, mis võib kesta tunde. See on piisav põhjus kohe reumatoloogi juurde minna, sest mida varem haigusele jälile saadakse, seda paremad on ravitulemused. Haigus moondab liigeseid ning hilinenud või ebapiisava ravi korral muutub kuni 40% haigetest viie aasta jooksul töövõimetuks.

Ekslikult arvatakse, et reumatoloogiline haigus on midagi sellist, mis käib kaasas vanadusega. Haigestumise eest pole aga kaitstud üheski vanuses inimene. Olenevalt haigusest erineb vaid ealine ja sooline eelistus: mõned haigused avalduvad rohkem noores eas, teised tabavad enim naisi jne. Kõikide reumatoloogiliste haiguste diagnoosimisel on väga oluline tegur aeg: mida varem haigusele jälile saadakse, seda paremad on ravitulemused. Tänapäeval on kasutusel uued ja väga tõhusad ravimid, millega saab ära hoida invaliidistumist, ravitavaks on muutunud ka mitmed sellised haigused, mille korral 10 aastat tagasi veel peale valu vaigistamise suurt midagi teha ei suudetud.

Allikad: reumatoloog Kati Otsa, Eesti Reumaliidu juhatuse esimees Ingrid Põldemaa, ortopeed Kaidu Meitern.

Allikas: TP 03/2012.