Miks vajame omas kehas VETT?

Veetasakaal organismis on peen mehhanism, mille üks tähtis lüli on janutunne. Ideaalne oleks kuulata oma keha sõnumeid ja juua siis, kui organism selleks märku annab.

Inimorganism eritab iga päev teatud koguse vett, mis tuleb korrapäraselt asendada. Organismi veetasakaalu aitab reguleerida janu. Janu võib tekkida näiteks tugeva higistamise või soolase toidu söömise järel. Janu põhjustab ka ringleva vere hulga vähenemine – seepärast on see verekaotusšoki üks sümptom. Ka näiteks esimest tüüpi diabeedi tunnuseid on pidev janutunne, suurenenud veetarbimine ja uriinieritus. Janu saab veetasakaalu püsimist organismis toetada ainult siis, kui inimene suudab sellele reageerida ja juua. Näiteks teadvusetu haige veetasakaalu tuleb teistmoodi reguleerida. Raskesti haiged vanurid joovad sageli liiga vähe ja kannatavad kudede veetustumise all. Veetustumise ehk dehüdratsiooni oht on ka väikelastel. Alati ei pruugi janutunne olla piisavalt väljendunud, märgib Laine Parts, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli biokeemia ja toitumisõpetuse õppejõud. “Väsimus, apaatsus ja keskendumisraskused, vahel ka magusaisu, võivad samuti viidata vedelikupuudusele,” lisab ta.

Vee tarbimise vajadus sõltub paljudest teguritest, näiteks vanus, kehaline koormus, klimaatilised tingimused. Inimene vajab päevas umbes 2,2–2,8 liitrit vett, sellest toiduga saab ta ligikaudu 1,9–2,4 liitrit. Täiskasvanu vajab olenevalt higieritusest umbes 28–35 ml vett kehamassi kilogrammi kohta. Lapse organismi veevajadus võib olla tunduvalt suurem, isegi 120–170 ml kehamassi kilogrammi kohta. Töövõime vähenemine on selgesti märgatav juba 2%-lise dehüdratsiooni korral. Eriti laste puhul on väga oluline, et neil oleks joogivesi alati vabalt kättesaadav.Parim jook on vesi. “Kui toit ja jook sisaldavad liigselt soola, siis selle kõrvaldamiseks organismist viiakse kaasa vett, seega soolased joogid ja toidud janu ei kustuta,” selgitab biokeemia ja toitumisõpetuse õppejõud. Samuti ei sobi janu kustutamiseks magusad joogid. “Mahla, eriti naturaalse mahla väärtus seisneb pigem selles sisalduvates vitamiinides ja mineraalainetes.”

Levinud eksiarvamused

Laine Parts teab, et peale liigvähese veejoomise minnakse veejoomisega tihti ka liiale. Jooma ei pea rohkem kui füsioloogiliselt vajalik. Liigne vedelike tarbimine uhub organismist välja vesilahustuvad vitamiinid ja mõned mineraalained. Liikvel on ka üks muret tekitav dieet: destilleeritud vee dieet. Vastupidiselt väitele, et destilleeritud vesi puhastab organismi sinna kogunenud mürkidest, ei ole enamik bioakumuleeruvaid toksilisi aineid üldse vees lahustuvad. “Seega ainus, mida sellise dieediga teha saame, on organismist välja uhtuda vesilahustavaid vitamiine ning segi paisata organismi mineraalainevahetuse,” lausub Laine Parts. “Destilleeritud vee joomine seab ohtu elu ja tervise.” Tihti tuntakse liigset hirmu kraanivee joomise ees. “Eesti kraanivesi vastab üldiselt joogiveele esitatud standarditele ja on hea kvaliteediga,” rahustab õppejõud.

Vahel jääb vesi hoopis organismi pidama. Seda siis, kui keha ei eralda küllaldaselt naatriumi. “Keha hakkab naatriumi ja vee isotoonilise vahekorra säilitamiseks koguma vett. Naatriumiliig võib olla seotud liigsoolase toidu söömisega.” Tursete teket võivad põhjustada ka haigused, näiteks südamepuudulikkus ja neeruhaigused, aga ka kilpnäärme talitluse häired ja allergia. “Tursete tekkimise põhjuseks võib olla ka valguvaene toit,” lisab Laine Parts.

Vesi aitab saavutada

Teatud määral võib erineda hästi treenitud ja treenimata inimese veevajadus, nendib Tartu Ülikooli spordifüsioloogia professor Vahur Ööpik. “Näiteks vastupidavustreening parandab higinäärmete talitlust, mistõttu treenitud sportlaste higieritus, seega ka veevajadus, võib sarnastes tingimustes olla suurem kui treenimata inimesel. Hästi treenitud sportlase veevajadus võrreldes treenimata inimese omaga on kindlasti suurem ka sel lihtsal põhjusel, et sportlase treeningukoormused ja nendega kaasnev veekaotus on suuremad kui enamikul tagasihoidliku treenitusega tervisesportlastel.”

Enamasti piisab sellest, kui juua vastavalt janutundele, ütleb ka professor Ööpik. Samas näitavad mitmete eri maades tehtud uuringute tulemused, et paljud tervisesportlased saabuvad treeningule rohkem või vähem väljendunud veevaeguse (hüpohüdratsiooni) seisundis. “Valdavalt pole tegemist olnud veevaegusega niisuguses ulatuses, mida peaks käsitlema tõsise terviseriskina, aga inimese enesetunne treeningul ja treeningu tulemuslikkus võiksid kindlasti paraneda, kui treenijad oma veestaatusele enne pingutust teadlikult veidi tähelepanu pööraksid.” Vahur Ööpik soovitab juua vett või mõnd muud meelepärast jooki ligikaudu tunni aja vältel enne treeningut ka juhul, kui janutunne puudub. Juua tuleks enesetunde järgi ja kindlasti mitte nii suures koguses, mille manustamine tuntavat tahtepingutust nõuaks. “Nii nagu tuleb vältida janusena treeningu alustamist, tuleb hoiduda ka nõnda suures koguses joomisest, et kõhus loksuv vesi enesetunnet halvendaks ja treenimist segaks.” Vahetult treeningu või võistluse aegu tekkiva ja süveneva veevaeguse peamine negatiivne toime seisneb töövõime (saavutusvõime) kahanemises. “Mõnedel juhtudel, näiteks kuumas kliimas toimuvatel võistlustel ja eriti vastupidavusaladel, võib kaasneda ka tõsine terviserisk: organismi ülekuumenemine ja kuumarabandus,” lisab Vahur Ööpik. Kroonilist veevaegust peetakse aga paljude krooniliste haiguste tekkimise ja süvenemise üheks põhjuseks.

Hädavajalik taastumisel

“Joomine, teisisõnu keha veetasakaalu taastamine on ülimalt oluline osa taastumisest!” rõhutab Vahur Ööpik. “Treeningu või võistlusega kaasnevad tihtipeale ühtaegu suur energiakulu ja veekaotus. Suure veekaotuse korral (ca 2% kehakaalust või enam) tuleb taastumisel esmatähtsaks eesmärgiks seada just keha normaalse veestaatuse võimalikult kiire saavutamine,” ütleb Vahur Ööpik.

“Treeningu või võistluse ajal on vaja juua teadlikult, mitte lihtsalt janutunde ajel. Janu tekib reeglina staadiumis, kus veetustumine on süvenenud juba määrani, mis kahjustab kehalist töövõimet,” ütleb Vahur Ööpik. “Sportlastel võiks olla harjumus pudel maitselt meelepärase ja füsioloogiliselt efektiivse koostisega joogiga pidevalt käepärast hoida ning sealt sageli juua.”

Kas toidu kõrvale peaks jooma? “Jah, seda on kindlasti mõistlik teha. Treeningu ja võistlusjärgse taastumise kontekstis on toidu kõrvale tarvitatud jookidel väga oluline osa keha normaalse veestaatuse saavutamisel,” vastab professor Ööpik.

Allikad: Tartu Ülikooli spordifüsioloogia professor Vahur Ööpik, Tallinna Tervishoiu Kõrgooli biokeemia ja toitumisõpetuse õppejõud Laine Parts, “Inimese füsioloogia ja anatoomia”.

Elutähtis vesi

Vesi moodustab kehakaalust vähemalt poole, vastsündinul koguni 70–85%. See on iga elusolendi põhiline komponent, inimesele eluks vältimatult vajalik. Täiskasvanud mehe kehamassist hõlmab vesi 50–70%. Naistel, kellel on rohkem rasvkude kui meestel, on keha veesisaldus ligikaudu 40–60%. Ülekaalulisel inimesel on see näitaja suhteliselt väike, sest rasvkoes on vett vähe. Vananedes vee osakaal väheneb – eakatel võib see varieeruda vahemikus 45–55% – ja rasva osakaal suureneb.

Veel on palju tähtsaid ülesandeid, ta

• aitab kaasa seedeprotsessidele,

• lahustab organismile vajalikke aineid,

• osaleb ainevahetuse toimimisel,

• eemaldab ainevahetuse jääkaineid,

• kannab rakkudesse hapnikku, toitaineid, ensüümne, hormoone ja glükoosi,

• on organismile mineraalsoolade allikas,

• reguleerib kehatemperatuuri.

Kui veekaotus ületab vee tarbimise, tekib negatiivne veebilanss ja veetustumine (dehüdratsioon). Rakuvälise vedeliku kaotamisel näiteks verejooksu, oksendamise, kõhulahtisuse korral väheneb vereplasma maht ja tekivad vereringehäired, vererõhu langus ja tahhükardia (isotooniline dehüdratatsioon). Kui seejärel kustutatakse janu vee joomisega, jääb vesi ainult osaliselt püsima rakuvälisesse ruumi, rakud imavad vett sisse ja punduvad (hüpotooniline dehüdratatsioon), mis on ohtlik ajukoele. Kõrgenev koerõhk põhjustab peavalu, oksendamist, teadvusekaotust või isegi krampe ja koomat.  Kui janumehhanism ei toimi või inimene janutunnet ignoreerib, kuid samal ajal toimub vee lakkamatu kadu hingamisteede kaudu ja väheneb nii rakusisese kui rakuvälise vee maht, võivad tekkida vereringehäired, vererõhu langus, süljenõristuse vähenemine, limaskestade kuivus ja kehatemperatuuri tõus.

Kui kehasse jääb rohkem vett, kui väljub, on veebilanss positiivne ja vesi peetub organismis (hüperhüdratatsioon), mille tagajärjel kasvab rakkudevahelise vee maht, vereplasma ja vere maht suurenevad, tekivad ödeemid ehk tursed. See võib juhtuda näiteks südamepuudulikkuse, maksatsirroosi või ka neerupuudulikkuse korral, kui naatriumi eritub ebapiisavalt. 

Allikas: Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli biokeemia ja toitumisõpetuse õppejõud Laine Parts.

Allikas: TP 03/2012.