Väravast aklimatiseerumiseni - läbi raskuste tipu poole!

Eelmisel nädalal lõppenud 14-päevast Tansaania reisi on raske kokku võtta. Ma pole veel pilte ega videosidki korralikult vaadata jõudnud ja emotsioonid alles ootavad läbielamist. Sündmusi oli palju, aga et kuskilt alustada, jagan meie 6-päevase Kilimanjarol veedetud matka esimese poole muljeid. Esimesse ossa koondan matka esimesed kolm päeva, et jutt ja piltide rodu liiga pikaks ei veniks.

Taustaks soovitan panna Tansaania muusikat (maitsemeelte rikastamiseks! :)):

Tansaaniasse jõudsime päev enne mäele minekut, seega oli meil aega lennust puhata, Moshi linnas ringi vaadata ja oma giididega varustus üle vaadata. Matkale eelnenud päeval kohtusime esmakordselt meie Karibu Adventures'i giididega. Näitasime neile ette, mis varustus meil olemas on ja leppisime 18.02 hommikuks retke algusaja kokku.

I-III päev

Meie esimene mäepäev oli pühapäev ja hommikul tuldi meile majutusse järele tavapärasest suurema mikrobussiga, mis oli juba inimesi täis. Selgus, et eelmisel päeval meiega kohtunud kahele giidile lisandus veel kolmas. Lisaks olid bussis kokk ja porterid. Reisi lõpuks saime teada, et kokku abistas meid 16 inimest! Meie kambaga liideti ka üksik Slovakkia rändur, kellega kiirelt hea klapi leidsime ja ühtlasi oli temast kogu mäematka vältel meil kõigil kasu. Ta oli varasemalt mitu mäge vallutanud ja just ekstreemsemate reiside kogemusega, nii et saime temalt nõu, abi ning muidugi täiendust oma ägedale seltskonnale :).

Pärast tunniajast bussisõitu jõudsime Marangu raja väravasse (1860 m). Registreerisime end Kilimanjaro matkajatena, saime kätte selle päeva lõunaks ette nähtud eine ja olimegi valmis. Meie väikese grupi etteotsa asus giid Francis, kes kohe alguses väga aeglase tempoga meid tagasi hoidis. Portereid me esimesel päeval eriti ei kohanud, kuna nad liikusid oma rada pidi. Järgmistel päevadel nägime korduvalt kott pea peal sprintivaid kandjaid, kes meist nagu seisvatest postidest mööda kihutasid.

Esimene päev mäel möödus lopsaka loodusega metsas. Rada oli küll oodatust järsem ja kivisem, aga loodus oli tõesti kena. Igal sammul tuli maha vaadata, ent jõudsime siiski puu otsas aega veetvaid ahve näha. Kandsime juba alguses oma seljakotis 3-4 liitrit vett, lõunaeinet, vihmakindlat jakki jms, mis aeglases tempos liikumisele veidi koormust juurde andis. Ilm oli loomulikult väga soe, kuigi bussiga mäe suunas teel olles tajusime, et võrreldes Moshiga oli õhk värskem ja temperatuur veidi madalam.

Esimesel päeval läbisime ca 5 km ja seda 4 h jooksul, mille sisse kuulus ka lõunapaus. Pärastlõunaks jõudsime esimesse - Mandara laagrisse (2715 m). Vaatamata päikesepaistele oli ilm kõrguse muutuse tõttu jahedam ja tuligi kasutusele võtta esimene soojendav kiht. Laagris saime kätte oma 4se hüti, slovakk pidi võõra seltskonnaga liituma. Hütid olid kolmnurksed, väikesed, puust majakesed, kus puulavatsitel oli õhuke madrats ja padi. Sättisime end sisse ja siis ootas meid ees hiljem igapäevaseks saanud õhtuoode: popkorn, küpsised ja tee. Söömine (va lõuna) toimus alati eraldi suuremas majas, kus kõik laagri asukad oma laudade taha kogunesid.

Pärast snäkke tegime giididega veel tunnise lõõgastusmatka lähedal asunud Maundi vulkaani kraatrisse. Jällegi saime nautida ilusaid vaateid ja põnevat loodust. Seal kohtasime ka valge selja ja puhvis sabaga ahve. Matka järel ootas meid ees esimene õhtusöök - supp, praad (riis, frititud kala, kastmes köögiviljad) ja tee. Värskeid salateid ja lahti lõigatud puuvilju me igaks juhuks mäel olles ei söönud.

Esimesel õhtul ja ka kõigil järgnevatel õhtutel ning hommikutel kohtusime oma kolme giidiga, kes meile järgmise päeva kohta infot andsid. Lisaks mõõtis peagiid Robert meil nimetissõrme otsast spetsiaalse vidinaga vere hapnikusisaldust. Jätsime meelde, et kui see näitaja alla 60 langeb, on jama majas. Esimesel õhtul olid numbrid kenasti normis (mul 92)! Mul oli kogu selle päeva vältel päris karm peavalu, ei tea millest. See püsis kuni tabletini ja rohkem ma peavalu pärast Kilil muretsema ei pidanud. Esimese päeva saavutusena suutsin juua 2 l vett, mis õnnestus kindlasti tänu camel packile.

Jällegi kujunes kohe algusest peale harjumuseks eriti varajane magamaminek, mis tähendas, et ca 20-21 vahel olime kõik magamiskottides ja uue päeva ärevuses uinunud.

Teisel päeval ärkasime varakult ja teele asusime ca 9 paiku hommikul. Stardile eelnes washi-washi, mis tähendas, et meie "kelner" koputas hüti uksele ja äratas meid üles ning tõi siis hetk hiljem kõigile väikese plastmasskausikese sees sooja vett. Luksus missugune! Tegelikult oligi, sest saime siiski mingilgi viisil pesta ja ka pottidega tualetimaja külastada.

Hommikusöögiks oli vesine puder ja kui ma ütlen vesine, siis ma mõtlen, et putru moodustavaid x vilja helbeid tuli peaaegu ette kujutada. Maitse oli sel aga magus ja kuna meile oli teada, et just esimestel päevadel tuleb väga palju süüa, ei olnud pirtsutamiseks mahti. Täienduseks saime veel omletti ja pannkooke. Hommikusöögile järgnes check-up ehk hapniku mõõtmine (mul 89), juhised päevaks ja asusimegi teele.

Jällegi oli rada üpris järsk ja loodus muutus nagu eelmiselgi päeval iga sammuga hõredamaks ning puud madalamaks. Kokku kõndisime teisel päeval 11 kilomeetrit ja 6 h. Kuigi oli alles matka algus, väsisid jalad kividel turnimisest kiirelt ja ka seljakott tundus raskem kui ta ilmselt oli. Igapäevaselt pole ju harjunud koda kaasas kandma... Kuuma päikese ja puude vahel viludas marssimise võlu oli aga see, et ei olnud ei palav ega külm, vaid paras.

Lõunat kandsime ka teisel päeval oma seljakottides ja umbes poole teise päeva teekonna läbimise järel peatusime söömiseks ette nähtud platsil. Sinna olid paigaldatud lauad ja toolid, nii et jällegi pealinna vurledele kohane olemine. Teisel päeval suutsin juua 3 l vedelikku (maitsestasin porteritelt saadud vett SiSi vitamiinidega tablettidega) ja täiendasin eineid spordibatooni ning ühe geeliga.

Pärastlõunal ca poole 3ks jõudsime Horombo laagrisse (3720 m), kus veetsime kaks ööd. See laager kujunes mu lemmikuks, kuna saime suurema hüti, kus olime seekord 5kesi. Laager oli suurem, inimesi rohkem, vaated imelised ja olemine mõnus. Horombos on inimesi rohkem just seetõttu, et seal tehakse aklimatiseerumise päev ja seal peatuvad ka juba tipu vallutanud matkajad.

Teise päeva lõpuks olime kõik juba üpris läbi, nii et lesisime enne õhtusööki ja uinusime pärast taas varakult. Washi-washi käis ka laagrisse saabumise juurde, samuti ootas meid enne tõsist söömaaega popkorn jms.

Kolmas päev mäel oli meil igaks juhuks juurde võetud ja planeeritud aklimatiseerumiseks. Pärast tavapärased protseduure võtsime kotid selga ja asusime Horombost ca 2-tunnisele matkale sebra kiviks nimetatud koha juurde. Teekond oli kergest jalutuskäigust kaugel, kuna taaskord oli rada justkui kuivanud jõesäng - järsk, kive täis ja vaatamata abiks olnud käimiskeppidele tuli kogu aeg oma sammu jälgida. Aklimatiseerumise matka lõpetuseks jõudsime laagrisse tagasi ja saime tavapärasest enam puhata. Laadisime akusid ja valmistusime juba tõsisemate kõrguste vallutamiseks. Kilimanjaro lumine tipp oli Horombost kenasti paista ja see terendas nagu porgand meil silme ees.

Ilmaga vedas meil kõigil neil päevil. Vihma sadas vaid ühel ööl aga hommikuks polnud sellest jälgegi. Saime öösel kuulda ka meeletult tugevat müristamist, mis meid kõiki korraks äratas. Öösiti saime nautida tähistaevast, millesarnast saab Eestis ilmselt maapiirkondade pimeduses imetleda... Kui tekib küsimus, et miks öösel taevast nautida, siis see oli ära joodud veekogusega kaasnev paratamatus :). Hommikuti ärkasime koos päikesetõusuga ja päeva jooksul saime näha, kuidas mäe ümber pilved moodustuvad. Romantikute unelm!

Järgnevate päevade kohta ei ole mul mälule täienduseks märkmikus kirjas sõnakestki aga pingutan, et tulevaseks postituseks meie IV päeva ja tipuöö ning allatuleku seiklus ka võimalikult detailselt kirja panna. Siia veel aga nautimiseks mõned pildid Liisa kaamera klõpsude valikust. Mul on telefoni ja GoProga tehtud pilte-videosid veel sadade viisi aga igaks asjaks on oma aeg... :)

Loe Kadri blogi Kilimanjaro reisist http://www.kilimanjarole.ee/.