SILLI LUGU: üle 50selt kaalust alla – kuidas?

Olen 57-aastane naine, kes on lapsepõlvest peale olnud mitte just paks, aga kaalu poolest ikka pigem veidi plussis. Mäletan, et kui keskkoolis teised klassiõed kaalusid 50 kg ja midagi, siis minu kaal jäi ikka sinna 60-kanti. Tegelikult ongi  60-63 kg kehakaal mind pikki aastaid saatnud.

Suuri kaalutõuse või kõikumisi ei toonud endaga kaas ei laste sündimised ega ka vanus.  Kuna mul on diagnoositud kilpnäärme alatalitlus, siis olen püüdnud kogu elu jälgida mida ja kui palju ma söön. Samuti on füüsilist koormust omajagu olnud.

Suvel on liigutamist rohkem, aga ka talvisel ajal käin 2x nädalas flamencot tantsimas ja teen vahelduva eduga hommikuti väikest võimlemist. Igapäevaseid kohustusi ja tegemisi on nii palju, et pole õnneks  eriti aega õhtuti niisama teleka ees istuda ja vahelduseks pidevalt midagi näksida.

Ometi  hakkas kaal  tõusma pärast 50-seks saamist ja see mis juurde tuli, enam  ära minna ei tahtnud. Ei olnud ma hakanud rohkem sööma  ning ka liikumist jagus endiselt, aga ikkagi tõusis kaal paari aastaga 67 kg-ni.

Kolm aastat tagasi tuli olude sunnil pool aastat teha koristaja tööd.  Selle aja jooksul langes kaal 58 kg-ni. Kaalusin nii vähe ehk 8-9 klassis, kui sai spordiga tegeletud.

Pärast koristajatöö kogemust hakkas elu jälle vanaviisi kulgema ja koos sellega ka kaal tasapisi tõusma. 2015 aasta lõpuks kaalusin juba 68kg. Meie pere sportlikud noored olid Erik Orgu toitumiskavaga tuttavad ja soovitasid ka mul sellega liituda.

Et asja atraktiivsemaks teha, tegid nad mulle kinkekaardi, millega sain Eriku juures tasuta toitumiskava jälgida. Tegelikult oleksin selle kavaga liitunud nii või teisiti, sest esimene kodulehe külastus tekitas kohe huvi ja usu, et see asi toimib.

Alustasin 4. jaanuaril kaaluga 68kg ja vöömõõduga 84 cm. Esimene nädal läks üle kivide ja kändude, sest ei saanud alguses menüüd arvutis korralikult jälgida. Kord tegi arvuti selle lahti, siis jälle mitte. Võttis tükk aega, enne kui taipasin, et minu tahvelarvuti programm on selline, et ma sealt menüüsid ei näe.

Seepärast tegin päris mitu korda toite mälu järgi ja nii juhtus, et panin toiduainete ning kaaluga puusse. Samal ajal pommitasin Erikut meilidega, et miks ma menüüd ei näe. Lõpuks sain aru, et menüü vaatamiseks tuleb mul  teist arvutit kasutada. Kõigele vaatamata võisin nädala lõpus rõõmuga tõdeda, et  olin kaalu saanud 66 kg  ning vöökoha 81 cm peale.  Võib-olla aitas kaasa see, et jäin haigeks ja koos tõvega sai kõvasti higistatud, või reageeris organism toidumuutusele nii aktiivselt, sest minu söögilaud muutus päris palju.

Olin oma arust söönud ka senini tervislikult, aga kui hakkasin enda toite Eriku omadega võrdlema, siis oli erinevus ikka üsna suur.

Kui  salateid ja juurikaid sõin vaat, et rohkemgi kui Eriku toidud ette nägid, siis häid rasvu ja kvaliteetsetvalku jäi ilmselt väheks. See-eest süsivesikuid tuli liiga palju. Saiatooted pole kunagi minu erilised lemmikud olnud, kuid armastasin väga leiba süüa, jõin iga päev magusaid jogurteid ning sõin suurtes kogustes puuvilju.

Lihtsalt maiustamist tuli samuti ette. Aeg-ajalt meeldis lõõgastuseks teha mõni väike drink, mis paraku isu tekitas ning nii mõnegi mittevajaliku toidupala kõhtu läkitas.

Tegelikult oli minu menüü üsna igav. Ühed ja samad asjad tükkisid päevast-päeva korduma ning nii tekkisid perioodid, kus aina isutas ja isutas millegi järele. Sõin, aga näljatunne jäi ja rahuldust toidust ei saanud.

Eriku pakutud toidud võtsin kohe omaks. Eriti olin vaimustatud nende lihtsusest. Mulle ei meeldi toidutegemisele aega kulutada ja nii oligi minu üheks oluliseks söögiks kujunenud võileib.

Nüüd nägin, et pea sama kiiresti on võimalik valmistada palju erinevaid ja väga maitsvaid toite. Saadud kogustest sain kõhu korralikult täis, nälga ei tundnud ja millegi järele eriliselt ei isutanud. Nii et esimene nädal uue toitumiskavaga oli lahe.

Teine nädal kulges viperusteta. Jälgisin korralikult menüüd ja nädala lõpuks olin jõudnud kaaluni 63,7kg, vööümbermõõt 77cm. Teise nädalasse jäi ka üks kohvikus käik ja juubelisünnipäev, aga piirdusin mõlema puhul vaid kohviga.  Võisin ilma sülge neelamata teiste söömist pealt vaadata.

Isegi sünnipäevatort ei tekitanud emotsioone. See oli üllatav, sest olen muidu üsna suur maiasmokk.

Samamoodi ükskõikselt suhtusin abikaasa poolt pühapäeval küpsetatud kaneelisaiakestesse.

Kolmas nädal tõi muutuse selles osas, et hakkasin vahel nälga tundma. Ehk tuli see sellest, et olin vahepealsest haigusest  paranenud, hakkasin taas tantsimas käima ja end üldse rohkem liigutama. Igal juhul hakkasin aeg-ajalt söögiaegu ootama. Muidu oli enesetunne hea. Kuigi suutsin menüüst kinni pidada ning ka magusast eemal hoida, seisis kaal jupp aega  paigal. Alles nädala lõpus toimus korraga langus ja pühapäeval näitas kaal 62,3kg ning vöömõõt 75 cm.

Ka neljas nädal kulges sarnaselt. Ilmselt hakkasid rasvavarud kokku kuivama ja üha sagedamini hakkasin söögiaegu ootama. Muidu kulges kõik normaalselt. Ühel korral sõin lõuna ajal muud toitu, sest käisin koolitusel. Oleksin sinna võinud oma söögikarbi kaasa võtta, aga kuna lõunasöök on koht, kus koolitusel osalejad üksteisega rohkem tuttavaks saavad ja suhtlevad, siis ei tahtnud sellest ilma jääda ning otsustasin pakutava lõuna kasuks. Tööl oli veel ka üks juubelisünnipäev, aga nii nagu varemgi, piirdusin kohvi ja mõne puuviljaampsuga. Igal juhul lõppes neljas nädal ja ühtlasi ka esimene kuu Eriku toitumiskavaga 61,8 kg ja 74 cm vöömõõduga.

Kui esimene kuu kokku võtta, siis kulges kõik suhteliselt lihtsalt. Pakutavatest retseptidest valmistatud toidud maitsesid hästi. Jõudsin hommikul probleemideta ka lõunasöögi valmis teha. Olin varasemast harjunud oma sööki karbiga tööle kaasa võtma, nii et karbitamises polnud midagi uut ja võõrastavat. Samuti ei isutanud magusa ja leiva järele, mida olin varem sageli söönud. Selles osas ei patustanud kuu jooksul kordagi. Sama oli ka alkoholiga. Kui millestki puudust tundsin, siis olid need puuviljad. Pean tunnistama, et neid ma ka menüüs ette antud koguses ei söönud. Mugisin ikka ära terve õuna, pirni või banaani.

Veebruaris kaalulangus aeglustus, langedes enam mitte kilode vaid 100g kaupa. Nii jõudsin veebruari lõpuks 60,8kg, vöömõõt 71 cm. Võib-olla olingi  punktis, kust edasi minekuks tulnuks lisaks toitumiskavale ka rohkem trenni teha.

Veebruari esimese nädala lõppu jäi  üks suurem “patuõhtu”. Poeg asutas Austraaliasse minema. Tähistasime seda koosviibimisega, kus sai söödud head ja paremat ning joodud ohtralt šampust. Poja lahkumisest oli aga niipalju “kasu”, et sain endale koha kus soovikorral veidi võimelda, sest tema tuba jäi tühjaks.

Silli (vasakult esimene) Erik Orgu edukate kaalualandajate lõunal veebruaris 2016.

Veebruar lõppes Erikuga kohtumisega, kohvikus Carmen, kuhu oli kokku tulnud 10 erinevat toitumiskava jälgijat. Rääkisime oma lugusid, jagasime nippe kuidas paremini ja vähema vaevaga kava jälgida ning küsisime Erikult küsimusi. Oli tore üritus!

Ka märtsis jätkas kaal tasapisi langemist. Teise nädala lõpul sain näiduks 59,9 ja vöömõõduks 69cm. Soovitud 58 kg on seega juba päris lähedale jõudnud.  Öeldakse, et viimastest liigsestest kilodest ongi kõige raskem vabaneda. Nii et see 58 kg võtab aega, aga pole mingit kahtlust, et selleni jõuan!

Mul on väga hea meel, et Eriku toitumisprogrammiga ühinesin, sest ilma selleta ma niisuguste tulemusteni poleks jõudnud. Tänaseks päevaks olen toitumiskava täiesti omaks võtnud. Õigem oleks vist isegi öelda toitumistava, sest ma ei mõtle sellest enam kui mingist spetsiaalsest kohustusest, vaid kui normaalsest toitumisest.

Suurimad tänud sulle, Erik!