Kuidas leida püsivat rahulolu ebapüsivas maailmas?

Vaata enda ümber, ning märka, mis seal on. Minu arust on seal pidev muutus - kõik asjad muutuvad meie ümber, sest selline on lihtsalt meie maailma olemus.

Mida otsime aga meie enda maailmast?

Jah, me otsime püsivaid suhteid, püsivat armastust, püsivat rikkust, püsivat õnne. Me otsime püsivat rahulolu ebapüsivas maailmas. Kas see on üldse võimalik?

Kas meie maailm on ikka ebapüsiv?
Kindlasti võib selline küsimus võib inimesel tekkida. Ning täiesti põhjendatult. Aga vaatame siis natukene lähemalt. Alustame päris lähedalt. Näiteks iseendast.

See, et meile tundub, nagu oleksime me staatiline tükk liha, mis mõtleb, on suur illusioon. Meie kehas toimub igal sekundil umbes 100 000 erinevat reaktsiooni, mis aitavad meil elus püsida. Kui ükski nendest reaktsioonidest peaks alt vedama, võib see saada meile saatuslikuks. Niisiis ei saa öelda, et meie kõige pisemad nähtavad osad oleksid staatilised, rääkimata siis sellest, mis jääb allapoole nähtavat maailma - kõige fundamentaalsemal, kvanttasandil, ei ole me mitte midagi muud kui vaid teatud sagedusel vibreeriv energia, mis liigub kiiremini kui valguskiirus ühest Universumi otsast teise.

Tuleme aga tagasi maa peale. Vaata enda keha - ka see ei ole ju staatiline. Meilt vabaneb iga päev vana nahk, mis asendub uuega. Meie rakud surevad ning sünnivad. Väidetavalt on meie keha täielikult välja vahetunud iga seitsme aasta möödudes.

Ning me vananeme. Me ei ole täna need, kes me olime viis aastat tagasi. Ning me ei ole kümne aasta pärast kaugeltki need, kes me oleme praegu. Kui 20 aastane tüdruk on uhke oma ilu ning sära üle, on suur oht, et kümne aasta pärast on see sära vaibumas. Kui ta aga on harjunud end vaid identifitseerima oma välimuse järgi, võib sellega kaasneda suur šokk. Seega ei ole meie keha kindlasti püsiv. Kuid vaatame edasi.

Kas meie mõtted on püsivad?
Oled sa mõnikord olnud olukorras, kus sa tahaksid justkui midagi öelda, aga mõte "läheb ära"? Ma usun, et sa oled. Aga kuhu see mõte siis niimoodi läheb, kui see oleks püsiv? Kui mõte oleks püsiv, peaks meil olema sellele ka püsiv ligipääs - aga ei ole ju. Jälgi oma mõtteid viie minuti vältel ning sa märkad, missugust jama sinu meel toodab. Selle aja jooksul võid sa kogeda mõtteid sajast erinevast valdkonnast, millel ei pruugi päris maailmaga mitte mingisugust seost olla. Mõtted lihtsalt tulevad ja lähevad. Need ei ole kohe kindlasti püsivad.

Aga äkki siis meie tunded ning emotsioonid?

Istu jälle rahulikult viis minutit ning jälgi füüsilisi aistinguid, mis sinu kehas sel ajal toimuvad. Jälgi, kus hakkab sügelema, kus torgib, kus hakkab midagi surisema. Kui sa teed seda, siis avastad sa üsna pea, et juhul, kui sa ei anna oma soovile järgi sügada, kaob see tunne iseenesest ära. Need tunded tekivad seepärast, et kogu meie keha on naha all pidevas liikumises ning selle tagajärjel kogeme me füüsilisi aistinguid. Kuid nii nagu need kerkivad, kaovad need taas.

Sama lugu on emotsioonidega. Kui sa eile olid maailma kõige õnnelikum inimene, võib sind täna tabada sügav masendus. Kuhu kadus siis rõõm, kui see on püsiv? Ja kus oli kogu selle aja masendus, kui ka see oleks püsiv? Ei, järelikult ei ole ei tunded ega ka emotsioonid püsivad.

Aga liigume veelgi edasi. Kas looduses on midagi püsivat? Ka mitte. Kõik sünnib ja sureb, just nii nagu meiegi. Isegi Päike kustub ühel hetkel, ka see ei ole püsiv.

Sündmused on ikka püsivad, või mitte?
Niimoodi hakkab juba imelik, kui üha enam avastada, et tõepoolest kõik asjad, mis meie maailmas on, on ajutised. Alates sellest, et me oleme kohe peale sündi suremas - kõik ju teavad, et nad surevad ühel päeval -, aga me ei teadvusta endale seda, kuni selleni välja, et isegi iga aisting, mõte ning unistus on tekkinud ainult selleks, et juba mõne hetke pärast taas vaibuda.

Ka kõik sündmused on meie elus ajutised. Ükskõik kui väikesed või suured. Meie püüe vaid mõnda hetke vägisi pikemaks venitada võib tekitada meile endale piina ja kannatusi - kuid kuna sündmus oma olemuses on ajutine, siis läheb see ikkagi. Järele jääb vaid mälestust sündmusest ning meie piinast, kui me tundsime, et sündmus on lõppemas. Kuid isegi see mälestus sündmusest on kaduv. Sa võid seda eredalt mäletada järgmisel päeval või nädalal, kuid juba mõne kuu pärast kaotab see mälestus oma elujõu. See ei tekita sinus enam neid emotsioone, nagu tegi see varem, ja ühel hetkel võid sa avastada, et sa oled seda sündmust täiesti unustamas.

Kuidas leida püsivat rahulolu ebapüsivas maailmas?
Kui me teame, et kõik on meie maailmas ajutine - kõik, mis me ostame, saab vanaks, kõik, kellesse me kiindume, lahkuvad ühel hetkel meist niikuinii, ja kõik, millesse me usume, võib ühel hetkel muutuda valeks - , kuidas siis üldse leida rahulolu elust?

Ma usun, et see küsimus ise vastab juba iseendale - et leida rahulolu ebapüsivas maailmas, peame me teadvustama endale, et meie maailm on ebapüsiv.

Mõtle mõne probleemi peale, mis sind elus hetkel murelikuks teeb. Vaata päris selle probleemi sisse ning küsi, millest saab see probleem tegelikult alguse? Kas võib olla, et probleemi tegelik põhjus lasub selles, et me ei suuda muutuva eluga kaasa minna? Ehk ei lähe meie töö nii, nagu me seda sooviksime; või ei lähe meie suhe nii, nagu me seda sooviksime; või ei lähe meie tervis nii, nagu me seda sooviksime - erinevad valdkonnad, aga sama põhjus. Meie elus on toimumas muutus, mida me ei taha omaks võtta.

Hetkel, mil me teadvustame, et muutus ja ebapüsivus on meie elu loomulik osa, ei klammerdu me enam oma nägemusse, nagu elu võiks olla, vaid me lepime eluga viisil, nagu see on. Kui on võimalik, võtame me ette konkreetsed sammud, et oma elu paremaks muuta, aga rahulolematuseks ei ole kunagi põhjust.

Meie rahulolematuse allikas on meie suutmatus aktsepteerida elu sellisena nagu see on - me soovime alati midagi muuta. Me olime armunud, aga see kadus ära - me tahame seda tagasi. Me olime edukad, kuid edu lõppes - me tahame ka seda tagasi. Me ei ole kunagi edukad olnud, ja meie püüdlused selleks saada ei ole ka vilja kandnud - me tahame seda siiski saada.

Need on vaid mõned näited sellest, kuidas me tahame kogu aeg midagi oma elus muuta. Jah, tegutsemine on hea, me peame tegutsema ning andma elule panuse. Aga mis hinnaga? Kindlasti mitte stressi, valu ja rahulolematuse hinnaga.

Rahulolu ebapüsivas maailmas tekib siis, kui me oskame ning julgeme elu kulgemisega kaasa minna. Istu paati ja lihtsalt sõida. Aerud on küll sinu käes, aga sa ei suuda jõe suunda niikuinii muuta. Luba elul olla nii nagu see on, aga kasuta oma teadmisi ning oskuseid selleks, et anda endast parim, et elust rõõmu tunda. Kui sa soovid teenida rohkem raha, siis kasuta oma teadmisi, et seda teha - ning kui sul pole teadmisi, siis mine kooli ja omanda need. Kui sa oled üksi, ja sa soovid leida armastust, siis kasuta ära võimalusi kohtuda uute inimestega, kes muudavad sinu elu värvilisemaks. Aga kui sa ei ole isegi pärast kõiki neid aastaid seda õiget veel leidnud, ei tähenda see, et sa ei ole armastust ära teeninud. Muidugi oled. Kõik on. Lihtsalt sa ei ole teda veel kohanud. Kuid ära anna alla. Aga ära ole ka õnnetu ning rahulolematu. Üks ei tingi siin teist.

Kui ma alustasin seda artiklit, oli kell 18.58 - nüüd on see aga 19.27. Juba on toimunud minu elus muutus. Väljas on läinud hämaraks ning valminud on taas üks artikkel. Ma õppisin selle kirjutamise kaudu, mis näitab, kuidas on toimunud muutused minu elus.

Kui sina seda artiklit lugema hakkad, võivad ka sinu elus toimuda juba mõned muutused. Kindlasti muutub aeg, aga sa võid märgata, kuidas sinu pähe kerkivad erinevad mõtted, meenutused ning ideed. Samuti võid sa tunda erinevaid emotsioone - kui sulle see jutt meeldib, tunned sa end hästi, kui see jutt aga sulle ei meeldi, võid sa vihastada. Kuid see on okei. Isegi, kui sa praegu saad minu peale vihaseks, siis juba mõne minuti pärast on see viha pöördunud lahtumisele. Sest viha lihtsalt töötab meie maailmas nii. Ja mitte ainult viha, vaid kogu maailm, milles me elame ning elamist õpime.