Toitumishäirete meelevallas. Mis on mis?

Uuringute põhjal on suurem oht söömishäirete tekkeks naistel. Tuntumate söömishäirete – anoreksia ja buliimia – kõrval diagnoositakse ka ortoreksiat ja diabuliimiat.

*Anoreksia tuleneb kreeka keelest ja tähendab toidust hoidumist ja vastumeelsust kõige söödava suhtes. Peamiseks sümptomiks on soov nälgides võimalikult saledaks saada, sest oma kinnisidee kohaselt on anorektik ülekaaluline. Sageli avaldub anoreksia neil, kelle elukutse nõuab saledust – modellidel, baleriinidel, iluuisutajatel, võimlejatel. Anoreksia võib vahelduda buliimiaga. Anoreksia algab kõige sagedamini 14–18aastastel, viimasel ajal isegi 10–12aastastel lastel.

Dr Kalause sõnul ei saa anorektikud tihti ise aru, et vajavad abi, ning vabatahtlikult enamasti ravi ei otsi. Esimene samm ongi patsiendi motiveerimine ravile pöördumiseks. Väga sageli läheb vaja osalist (nn päevakeskuses) või täielikku haiglaravi, et alustada söömise taastamist ja normaalset suhtumist kehakaalusse. Pärast hospidaliseerimist ehk järelravis on parimaid tulemusi andnud kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia. Ravimitest kasutatakse  antidepressante ja hilisemal ajal üha efektiivsemalt ka antipsühhootikume.

*Buliimiat esineb 2–3 korda sagedamini kui anoreksiat. Buliimia algab tavaliselt 15–24aastastel – söömise piiramisest, millele võib eelneda anoreksia. Buliimiahaigete mõtted keerlevad pidevalt söömise ümber. Söömise piiramisele järgneb kontrolli kaotamine söödud toidukoguste üle ja impulsiivne ülesöömine, millele omakorda järgneb suur süütunne ja hirm kaalutõusu ees. Paaritunnise õgimishoo jooksul võib haige tarbida kuni 6000 kcal. Vähese kehalise koormusega 19–30aastase naise päevane toiduenergia soovitus on 2050 kcal. Õgimise vastukaaluks püütakse esile kutsuda oksendamist või kasutada lahtisteid.

Buliimial on sarnasusi muude sõltuvushaigustega (narkomaania, alkoholism), sest söömishoogudel on teatud tsüklilisus, mille võivad vallandada stressirohke olukord, negatiivsed emotsioonid  (väsimus, ärevus, tüdimus, masendus) või teatud toiduainete nägemine. Buliimiaga võivad kaasneda enesetapukatsed, enesevigastamine või psühhoaktiivsete ainete tarvitamine.

Mõnikord, kui elus on positiivseid muutusi, mis tõstavad enesehinnangut, võib buliimiast ka ilma ravita lahti saada, kuid tavaliselt nii hästi ei lähe. Kuna buliimia põhjused on peale madala enesehinnangu ka sotsiaalsed ja psühholoogilised, on raviks vaja psühhoteraapiat.  

*Ortoreksia on ülim kontroll oma toitumise ja/või toidu kvaliteedi üle. Ortorektik tahab hoida oma keha terve, mürkidest vaba ja looduslikuna. Kuid juhtub vastupidine – toitumise kontroll muutub ülitäpseks kalkuleerimiseks selle üle, mida tohib süüa, mida mitte. Minnakse isegi niikaugele, et näiteks õun pestakse vee ja harjaga puhtaks ning siis veel kooritakse – et oleks ikka kindlasti tervisele ohutu. Kinnisidee toidu valimisel võib lõppeda alatoitumise ja isegi surmaga.

*Diabuliimia on samuti sisuliselt toitumishäire, mida küll söömishäirete rahvusvahelises klassifikatsioonis kirjas ei ole. Väljend tuleneb kahe haiguse nimest: diabeet + buliimia = diabuliimia. Tegu on 1. tüüpi diabeeti põdevate buliimikute (vahel ka anorektikute) söömishäirega, mispuhul kehakaalu langetamiseks mitte üksnes ei piirata söömist, vaid süstitakse endale ka vähem insuliini (või ei süsti üldse).