Lastega koos ja siiski eraldi

Iseseisvumine on üks tähtsamaid arenguverstaposte nii lapsele kui ka vanematele. Kuidas kaugeneda nii, et lähedus säiliks? See on mõlemale osapoolele raske ülesanne.

Elame vastandite maailmas, kus on elu ja surm, hea ja halb, lähedus ja kaugus, ideaalne ja reaalne. Mõnikord kohtuvad vastandid ühes sündmuses ja ka inimeses. Mida vanemaks saame, seda kergem võiks olla sellega hakkama saada, aga eeldusel, et mõistame, mida üks või teine nähtus endas kätkeb. Võtame läheduse ja kauguse, mis on suhtes olemise oluline näitaja.

Kui kaugel suudan oma kallist olla lähedust kaotamata? Sellele küsimusele vastamise eeldus on see, et tean esmalt, kes ma ise ilma teiseta olen, et suudaksin üldse eristada, kust läheb meievaheline piir.

Kui beebi sünnib, arvatakse, et ta kogeb täielikku ühtsust oma emaga, ta ei tee vahet, kus algab tema ja lõpeb ema. Järk-järgult hakkab väike inimene iseseisvuma ja sellega peab toime tulema ka lapsevanem. Kuidas raatsida sellest armsast koosolemise tundest lahti lasta? Ikka sel moel, et kurbusest aitab üle rõõm lapse saavutustest, kindlasti pole tähtsusetu seegi, et enda vabadus kasvab. Mõned ettenägelikud vanemad lasevad inimesehakatisel harjutada söögitegemist, koristamist või pesupesemist juba pisikesest peale. Lootus ju on ja kartus ka, et kunagi tuleb tal iseseisvalt hakkama saada.