Kuidas hästi vananeda? Ilma meeleheiteta, et kaotan midagi välimusest, tervisest ja särtsakusest

Nooruse allikaid on otsitud aegade algusest peale ning reklaamitööstusest jääb mulje, nagu peaks vananemisvastaseid iluvahendeid kasutama hakkama juba teismeea lõpus. Noorus ja värskus on see, mida tahame teistele näidata, ning ega naljalt tunnistada julgeta, et tegelikult oleks päris tore olla vana ja tark.

Kuigi öeldakse, et 60 on uus 40, tundub, et vanadust tuleb karta juba kahekümnendates. Ja seda ennetada. Ilutoodetega, tervisliku eluviisiga, joogaga, elukestva õppega. 120aastaseks elamine näib jällegi üks ihaldusväärne eesmärk, aga kuidagi peab vahepeal ka hakkama saama.

Olen kuulnud, et mõnel pool proovitakse pensionieale lähenevaid töökaaslasi lausa välja süüa. Vananemine oleks nagu nakkus, millest tuleb hoiduda ja mis ei hakka külge, kui see on silma alt ära.

Mind ärritab, kui vanemad kolleegid kurdavad, et on vanusega tuhmimaks jäänud või viitavad vähenenud jõudlusele. Olen alati vastu vaielnud, väites, et uue omandamine võib küll olla raskem, aga samas sünnivad elukogemuste ja süsteemsete teadmiste najal targemadki otsused. Võib-olla olen ka tajunud, et see on tunnustuse väljanorimine, eeldatakse, et vastan: ei ole sa vana midagi. Päris kepsakaks hoopis!

Hiljuti märkasin, et häirisin oma jutuga...

Loe edasi juba artiklist.