Seitse aastat kestnud tõstmis­treeningud viisid Lauri Eesti noortekoondisse ja medalikapp üha täitus. Tõstjakarjäär sai lõpu keskkooli alguses, kui Lauri Tallinna õppima tuli ja trenn näitlemist segama hakkas. “Pidin ühest loobuma, sest näitlejat vabandab ainult tema surm. Mõtlesin natukene ka tulevikule ja nägin, mis elu Eesti tipptõstjad elavad – see ei olnud kadestusväärne.” Lauri teadis juba lapsena, et tema elu hakkab olema Tallinnas. Kui 32. keskkoolis taas teatriklass avati, ei olnud kolimises küsimustki.

Õppimise kõrvalt tegeles Lauri tervisespordiga ning sõitis rulluiskude ja rattaga. Jooksmist on ta alati vihanud ja tal pole enda meelest ka piisavalt motivatsiooni, et runner’s high’ meeleseisundi nimel pingutada. Viimastel aastatel on Lauri omal käel jõusaalis käinud ja kogu elu on ta olnud sõpruskonna jalkamängudes väravavahiks. “Pärast vigastust ei mängi ma üldse. Jalka oli juba enne muutunud selliseks, et nii kui trenni läksin, olin kohe vigane ja kaks kuud audis.”