Kogemus: kuidas rippumine vabastas mind elu halvavast närvivalust

“Imelik, kas ma nägin und? Mäletan ometi selgelt, et oli päevi, kui kaalusin, mismoodi on võimalik sellise valuga üldse edasi elada,” imestab tegevtoimetajana töötav Tiina Väljaste (53). Ta sai oma valust loovalt jagu.

Kobin Paides bussist maha. Koos mitme prominendiga, kel seisab ees esinemine arvamusfestivalil. Võtan suuna sõbranna maja poole, kui tardun paigale. Õudne! Mööda mu vasema kintsu väliskülge säriseb valu, puusast põlveni, läbistades jalga nagu noaga. Mööda selga jookseb higi­nire. Peast käib läbi mõte: kuidas ma sõbra majani jõuan? Aga järgmisel hetkel on valu läinud – kui peoga pühitud.

Rohkem ma sellele ei mõtle ega räägi ka kellelegi. Vahest see lihtsalt viirastus mulle, et mu vasak kints tõmbles ühel augustiõhtul Eestimaa südames Aiavilja tänava kandis otsekui elektri­löögist?

Viis kuud hiljem, jaanuari lõpus, kui istun Lufthansa lennukis, mis mind Ateenast kodu poole kannab, lööb taas ootamatu valu vasakusse reide. Jään oma keha kuulatama. Mis toimub?! Püüan hingamist korrastada, jäädes lootma, et ehk on jälle tegu üksiku episoodiga. Ent ei ole. Veel kahel korral kogen kolmetunnise lennu jooksul valu.

Valusööst iga tunni tagant

Möödub mõni päev, kui tuttav särin kintsus annab endast kinos istudes märku. Ja siis sähvib juba ka teel kinost kodu poole. Veider, et suudan selle agooniaga veel edasi astuda, jätkates pojaga vestlust, nagu poleks midagi juhtunud. Loen endamisi sekundeid – sööst kestab umbes pool minutit ja kaob siis sama ootamatult, kui oli tulnud, jälge jätmata.