40aastaselt uude suhtesse

40+ on huvitav aeg – kes saab vanaemaks, kes esimest korda emaks, kes aga otsib jälle oma printsi. Suhete loomine selles eas on paras väljakutse, sest ootused uuele partnerile on kõrged ja valmisolek oma harjumustes mööndusi teha väiksem.

Triinu (44) on kuus aastat elanud vaba ja vallalisena, aga talle ei meeldi selline elu kohe üldse. Nii kaua kui habras ja üdini naiselik Triinu ennast üldse mäletab, on ta soovinud leida meest, keda jäägitult armastada ja kes teda armastaks. “Ma tahan tunda, et mul on kalju, millele toetuda, ja et keegi hoolitseb minu eest. Mulle ei meeldi tegeleda klassikaliste meestetöödega, kuid üksi elades pole neist pääsu. Iga kord, kui pean mõtlema puude ladumisele või autoremondile, tunnen, nagu kaotaksin tüki naiselikkusest,” räägib ta.

Kooselusid on tal olnud, ent nüüd hakkab maad võtma lootusetus. “Üha keerulisem on leida rahuldust pakkuvat suhet. Näen seda ka oma tutvusringkonnas, kus on palju minuvanuseid mehi ja naisi, kes tahaksid leida oma teist poolt, kuid ikka on mingid takistused,” räägib ta. “Selles eas on kõigil “pagas”, millega tuleb arvestada. Tihti saab see suhte loomisel ja püsimajäämisel määravaks. Noorena oled puhas leht ja saab hakata koos kasvama. Aga 40+ on sul juba üksjagu kraami – lahutused, lapsed, mured, ebaõnnestumised, võib-olla ka probleemid vanematega... Lisaks oma muredele tuleb hakkama saada ka kaasa minevikuga. See ei ole lihtne!”

“Tundub, et 40+ vanuses on päris paljud juba kaotanud elurõõmu ja ka usu armastusse.”

Triinu elab koos puberteedieas pojaga, kes oma isaga ei suhtle ning on väga harva kodust ära. Seepärast on uue mehe kojutoomine üsna välistatud. Sellele ei vaataks poeg hästi ning Triinu tunneks end ka ebamugavalt.

“Ma peaksin leidma mehe, kes oleks nõus kolima minu tillukesse korterisse, leppima minu tiinekast pojaga ja olema ka temale sümpaatne. Mina oleksin valmis kolima kellegi teise juurde, aga poeg ei teeks seda mitte mingil juhul. Ta on mulle selgelt öelnud, et elab pigem siin meie kodus üksi, kui hakkab minu pärast veel kuhugi kolima,” räägib Triinu. “Mul oli kord mees, kes oli mu pojale vastuvõetamatu ning kellega ta leppis vaid minu pärast. See suhe ei jõudnud muidugi kuhugi. Poeg on ka öelnud, et tema endale mingit kasuisa ei taha.”

Netitutvustes pettunud

Rolli mängib ka harjumus. Kui ollakse aastaid üksi elanud, siis on päris raske seda muuta ning hakata oma elu kellegi teise järgi sättima, leiab Triinu. “Minu sõpruskonnas on üksikuid inimesi, kelle elu on suurepäraselt ära korraldatud. Töö, lapsed, kodu, hobid, sõbrad, trennid, reisid. Seal polegi aega võimaliku uue suhte jaoks. Aga just aja leidmine on kõige olulisem, et üldse midagi tekkida saaks,” on ta veendunud. Tema meelest on uute inimestega tutvumine üpris keeruline. “Netisuhetega on nii ja naa –
olen ise ka neti kaudu tutvumist proovinud, seal võib kohata väga toredaid mehi, ent sageli on tunne, et nad tahavad kohe midagi. Nagu valiks riiulilt valmistoodet. Ma nii ei oska.”

Triinu on katsetanud Tinderit, kuid ütleb, et temale see asi ikkagi ei sobi – jääb kuidagi pealiskaudseks ja tundub, et otsitakse vaid seksi. “Samas mul sõbranna võttis plaani sealt mees leida ja tal see õnnestus. Elavad juba tükk aega koos.”

Karl (46) läks lahku kaks aastat tagasi. Umbes aasta kulus haavade lakkumisele, aga siis hakkas mees vaikselt ringi vaatama, sest elu lõpuni üksi jääda ta ei tahtnud. Ta tegi endale konto suhteportaalis ja katsetas seal tutvumist. “Üsna kiiresti sain aru, et ega olegi nii lihtne kedagi leida, kuigi esmalt paistis vaba rahvast palju olevat. Kõik näisid kedagi otsivat, aga lähemal uurimisel selgus, et see otsimine polnudki nii väga tõsine,” räägib Karl. “Näiteks ei vastatud kirjadele, loodeti leida unelmate printsi. Mina aga olen täitsa tavaline mees, mul on ka puudusi ja ma ei viitsi teha kino nende varjamisega. Näiteks uuris üks naine, et kui palju ma liha söön ja kuidas üldse suhtun loomade söömisse. Ma siis ütlesin nii, nagu on, et liha on hea – loomad on ärasöömiseks. Selle peale tuli kohe kuri kiri, et kuidas ma küll selline südametu olen, et tema on küll taimetoitlane.”

Leiad siis, kui ei otsi

Karl vahetas paari naisega kirju, kuid midagi sügavamat ei arenenud. “Mina ei otsinud seksi, mida muide just paljud minuvanused naised näisid sellest portaalist otsivat. Samuti tundus mulle, et tahetakse nagu valmistoodet – kui sa mingis parameetris soovitule ei vasta, oled näiteks kas või
5 sentimeetrit lühem, siis on kirjutamisel kohe lõpp. Tahtsin tõepoolest leida enda kõrvale seda, kellega ma klapiksin ning kellega tekiks touch. Minus tekitab tõrget see, kui teisel puudub huumorimeel, silmaring ja üldse huvi elu vastu. Tundub, et 40+ vanuses on päris paljud juba kaotanud elurõõmu ja ka usu armastusse. See on hästi kurb.”

Karl möönab, et tal oli keeruline kedagi leida, sest ta ei saa praeguses eluetapis kolida. Ta on talu­pidaja ega või oma elutööd lihtsalt niisama jätta, et kuskile korterisse elama minna. Mees oli portaalis paar kuud, ent siis tuli tema ellu armastus hoopis mujalt, otsimata ja ootamatult.

“Töö, lapsed, kodu, hobid, sõbrad, trennid, reisid. Seal polegi aega võimaliku uue suhte jaoks.”

Karl leiab, et suhte otsimine on üldse üsna mõttetu tegevus, sest kui hoolega otsid, ega siis leia. “Ma oma kaasat ei otsinud. Ta lihtsalt tuli minu juurde tööasju ajama, me saime hästi jutule. Ja juba üsna varsti tundsime, et peame olema koos. Kusjuures ka tema on öelnud, et ta pole kedagi otsinud, küll aga oli tema süda valla sellele, kes arvab ära tema nn salasõna.”

Juba mõned kuud pärast kohtumist planeeriti kokkukolimist, sest mõlemale tundus, et teisiti pole võimalik jätkata. “Olime algul kõik nädalavahetused koos. Kuna nädal möödus aga teineteise järele igatsedes ning kohtumiseni jäänud tunde lugedes, sai väga ruttu selgeks, et meil tuleb olla päriselt koos,” ütleb Karl.

Kui ta võrdleb suhte loomist 20 aasta taguse ajaga, siis seda­puhku jäi palju vähem aega n-ö peibutusmängudeks. “Meil langes ära faas, kus ei julgeta teineteisele tunnistada, et jah, sa meeldid mulle ja jah, ma olen armunud. Oleme sellest ka omavahel rääkinud ja jõudnud järeldusele, et nii ongi õige ja hea, sest ei ole mõtet raisata aega mängudele ja lollitamisele.”

Pagasiga leppimine

Pereterapeut Küllike Lillestik möönab, et ilmselt on suhete loomine vanemas eas tõesti keerulisem kui noorena. “Kõigil on 40ndateks eluaastateks selja taga juba omajagu kogemusi. Ma arvan, et suhteid pole raskem luua mitte sellepärast, et vabu inimesi ei oleks või ei saadaks tutvumisega hakkama, vaid just selle pagasi pärast.”

Uude suhtesse tulevad kaasa nii lapsepõlve kui ka eelmiste suhete kogemused. Mõjutama hakkab ka see, et just selles vanuses on kuidagi eriti hirmutav mõte üksijäämisest. Hirmutab ka uute alguste keerukus. “Oma praktikas näen, et ühtviisi raske on suhteteema nii selles vanuses naistele kui ka meestele. Mehed räägivad täpselt samasugust juttu nagu naised. Üks keeruline punkt on veel seegi, et just mehelt oodatakse esimese sammu astumist, et siis naine saaks otsustada. Aga kui mees on eelmistes suhetes kõvasti haiget saanud, siis ei julge ta esimest sammu teha ning juba hakkabki kõik valesti minema.”

Mida vanemad ollakse, seda kiiremini algab suhe. Ära jäävad pikad tedremängud.

Küllike Lillestik ütleb, et hea suhte loomine algab endast – tuleb välja mõelda, millist suhet sa tahad ning mida sa ise saaksid sellele suhtele anda. “Väga paljud on suhtes põhjusel, et see annab ja võimaldab midagi. Ollakse saaja rollis. Kuid peaks mõtlema just vastupidi – ehk mida anda teisele. Jutt ei käi teise õnnelikuks tegemisest, vaid just oma panusest suhtesse, et mõlemal oleks hea,” räägib ta. “Suhted algavad siis, kui sa julged teisele jah öelda. Paraku kammitseb paljusid naudinguhirm, mida filosoof Harville Hendrix kirjeldab raamatus “Teekond soovitud armastuseni”. Kardetakse, et isegi kui armastus on leitud, siis kindlasti lõpeb see kohe, ning juba selle hirmu pärast igaks juhuks oma ellu kedagi ei lastagi. Samal ajal aga püsib igatsus lähedussuhte järele. Dilemma!”

Luba teine oma ellu

Keskealiste seas on üsna levinud visiitsuhted – kohtutakse näiteks nädalavahetustel, veedetakse koos aega ning tegeldakse hobidega, kuid päevast päeva koos ei elata. “Mõni­kord piisab ka seksisuhetest, aga igapäevaelu tahetakse elada omal harjunud moel,” ütleb Lillestik. “Üldse tundub, et selles vanuses hakkab järjest enam prevaleerima ratsionaalne mõtlemine – lähtutakse eelkõige iseenda heaolust ja harjumustest.”

Mida vanemad ollakse, seda kiiremini algab suhe. Ära jäävad pikad tedremängud, mida oli põnev mängida ehk paarkümmend aastat tagasi. Nüüd tahaks võimalikult kiiresti aru saada, kas suhtest võiks asja saada või mitte. “Aega tuleks aga küll suhteks leida, aega rääkimiseks, lihtsalt koos olemiseks. Oleme väga hõivatud, kuid ega suhe saa areneda, kui selleks spetsiaalselt aega ei panustata,” ütleb Lillestik. “Armumine kui tunne on huvitav nähtus – seda kirjeldavad ühtemoodi nii 65- kui ka 16aastased. On soov puudutada, hingata sama õhku, olla lakkamatult koos. Vanus ei loe siin midagi.”

Neile, kes tunnevad end kehvade või ebaõnnestunud lähisuhete pärast halvasti, ütleb Lillestik, et ei maksa suhete põhjal anda üldistavat hinnangut kogu oma elule. “Isegi kui suhted pole õnnestunud, ei tähenda see, et sa muidu eluga toime ei tuleks. On palju neid, kel pole olnud head paarisuhet ega lapsi, kuid nad on emaks või isaks oma sugulaste lastele. Meil on siin elus lihtsalt erinevad rollid. Mõelgem ka sellele, kui palju on suhteid, mille osapooled pole tegelikult õnnelikud ega rahul. Neist asjust lihtsalt ei räägita…”