“Teie emakas on vajunud!”

Lätaki teeb kummikinnas häält, kui arst selle käest tõmbab. “Te ikka teate, et teil on emakas vajunud?” uurib naistearst. Mul lähevad silmad suureks nagu tõllarattad: “Mis mõttes vajunud? Kuhu vajunud?” Olen nagu suur küsimärk.

Ma saan aru, et mu rinnad on vajunud, sest olen sünnitanud keskealine naine, aga kuidas peaksin teadma emaka vajumisest? Ma tulin n-ö korralisse hooldusesse ega kaevanud millegi üle. Teen üllatunud näo ja uurin, mis saab edasi. Arst vaatab mind, vangutab pead ja teatab, et nüüd tuleb teha iga päev vaagnapõhja­lihaste harjutusi. Näen vaimusilmas vajunud emakat, mis on nagu koera saba, ja suu kisub muigele. Ausõna,
ma tean, kuidas teha pilateses harjutust sada või kuidas hoida korralikku planguasendit, aga vaagna­põhjalihaste tunnist olen ilmselt puudunud. Otsustan asja uurida.

“Noh, seisate näiteks bussi­peatuses ning põhimõtteliselt tõmbate saba jalge vahele ja siis lasete vabaks,” õpetab arst mind. Ahaa, ikkagi saba!

Aga mis siis ikkagi juhtub, kui asi läheb hullemaks, tahan teada. Pole kuulnud, et vanusega mingi asi kobedamaks läheb. Arst vaatab mind hetke etteheitvalt ning teatab, et kui saan veel vanemaks, siis hakkan ilmselt püksi tegema, sest koormus põiele suureneb. Ja nii lihtne see ongi? Muid variante polegi?