Perfektsionism – tervist kahjustav nõiaring

See on tõeline needus, kurdavad perfektsionistid oma käitumise pärast, mille all kannatavad nii nende lähedased kui ka kolleegid. Lisaks on löögi all ka perfektsionisti vaimne ja füüsiline tervis.

38aastane IT-sektoris töötav Anton (nimi muudetud) on enda sõnul paranev perfektsionist. Nagu ikka, sai kõik alguse juba lapsepõlvest, mil ta ei suutnud vaadata, kui ENEd olid raamaturiiulis vales järjekorras. Vanem vend noris teda sageli põhjusel, et Antonil pidid kõik asjad rivis olema. Keskkooli lõpus, mil selgus, et Antonil on väga kõrge IQ, andis see perfektsionismile hoogu juurde. “Tekkis sisemine veendumus, et mul ongi alati õigus, olen teistest targem ja teised peavad end minu järgi kohandama,” meenutab ta. “Seejuures unustasin ma ära EQ (emotsionaalne intelligentsus), mis kõrge IQga inimestel langeb madalale, kuni nullini välja, nii et ta ei taju teiste emotsioone enam üldse.”

Perfektsionism, kõrge enesehinnang ja madal emotsionaalse intelligentsuse tase läksid Antonile maksma abielu, ajasid teravaks suhted nii laste kui ka töökaaslastega. Praegu püüab mees end muuta nii palju kui võimalik, et olla lähedaste vastu parem. “See, et ma tunnen matemaatilised mustrid kiiremini ära, ei anna mulle õigust teiste suhtes halvustav olla või oodata, et nad oleksid minu moodi. Neil on teised tugevused.”

Perfektsionism ei kao aga niisama, kui sa selle laastavaid tagajärgi märkama hakkad. Jätkuvalt tabab Antoni silm automaatselt nii korrapära kui ka korrapäratust, teda häirivad õigekirjavead, liigsed tühikud tekstides, pisidetailid, mida mõni ei märkagi. “Tabelarvutuse matemaatilised vead võiks ju ideaalis lihtsalt ära parandada, mina keskendun aga ebakorrapärale, et miks see valesti tehtud on. Võin pisikestest asjadest “sae käima tõmmata”, sest minu ideaalootus korrapära suhtes on rikutud,” tunnistab ta.