Angeelika Kang: “Minu suurim vaenlane on rutiin.”
Rahutu iseloom on koogimeister Angeelika Kang-Osulat (45) saatnud lapsepõlvest alates, nõnda kui ka huvi küpsetamise vastu. Ent temagi imestab, et kokaraamatuid on kokku ilmunud juba üle poolesaja ja tema käe all tegutseb kuus kohvikut.
“See on lagi,” on Angeelika veendunud, kui räägib oma viimase viie aasta tööst ehk kuuest kohvikust. “Ei taha ka päris nii, et elan töö nimel, midagi muud võiks ka olla.” Ennelõunal jõudis ta laiali vedada juba 600 kuklit ja veel ei ole märki sellest, et tulemas oleksid kergemad ajad. “Terve veebruar on üks suur püha. Valentinipäev on iga aastaga järjest kiirem. Siis on vabariigi aastapäev, siis vastlad, seejärel naistepäev, siis lihavõtted – suured pühad on meile töised,” tõdeb ta.
Kõige hirmsam uudis on tema jaoks see, kui mõni kondiiter lapsepuhkusele läheb. Ja seda juhtub sageli. “Mul on muidugi nende pärast hea meel, aga tean sedagi, et head töötajat on keeruline leida.”
Kuigi välismaal on paljud kondiitrid ja pagarid mehed, siis Eesti mees tahab pigem kokk olla. “Kondiitri töö on füüsiliselt väga raske ja oleks just meesterahvale paslik. Ehk see hoiak muutub ühel päeval,” loodab Angeelika.
Mis selles töös siis nii rasket on? Selgub, et isegi õrnade makroonide valmistamiseks tuleb teha jõu- ja ilunumbreid: tõsta raskeid jahu- ja suhkrukotte ning suuri kanistreid. Rasked on ka nõud. “Vahustamisnõu on 40liitrine. Olen selles ise makroone teinud, lõpuks on tünn veel segu ka täis. Kohvikuäri esimesel aastal ma trennis ei käinudki, sest sain köögis piisava koormuse. Käelihased olid väga heas vormis ja õhtuks oli trenn tehtud,” paljastab Angeelika saladuse, kuidas magusa keskel töötavad kondiitrid on sageli nii saledad.
