Veepaast on elumuutev ja raputav
2014 oli üks igavesti keeruline aasta. Üles-alla, üles-alla, Ameerika mäed. Muutusi oli palju, ka selliseid, mida vist enam mitte kunagi elus ette ei tule. Tervis jupsis igast kandist. Sain aru, miks on välja mõeldud antidepressandid ja mida võiks tähendada valuvaigistisõltuvus.
Nii ma paastulaagrisse jõudsingi. Viimases hädas. Mina, kes ma pole iial oma söömist piiranud, dieedipidamisele isegi mitte mõelnud ja kelle isu on alati väga hea, hoolimata hingeseisundist. Mina, kes ma Armastan Süüa!
Muidugi ma kartsin, ma kartsin kohutavalt. Seitse päeva ainult vesi ja siis veel seitse päeva ettevaatlikku harjumist ja tavasöögi juurde naasmist. No kuidas see saab üldse olla võimalik? Kindlasti hakkab pea valutama, tabab metsik nälg ja viha. Kindlasti on see kohutav piin ja kannatuste rada.
Lõpuks ei olnud enam aega millelegi mõelda, ennast kurssi viia ega pabistada. Kui tahad kolme lapse ja seitsme erineva töö kõrvalt ennast nädalaks välja lülitada, võrdub see Kuu peale sõiduga. Enne on vaja KÕIK ära teha. Ja mida lähemale jõudis see päev, seda valusamalt ma vajasin, et see lõpuks ometi käes oleks. Viimaks tundsin kerget paanikat. Ahah, järgmine kord söön nädala pärast. Uuuu, oioioi, kas ma ikka tahan seda päriselt? Tekkis tunnelisse sisenemise tunne. Äkki ma ei pea vastu? Kas ma ikka pean seda tegema?
