Apnoe ehk unelämbustõbi – tervise salakaval laastaja. Mida pead teadma ja kuidas tõbi kontrolli alla saada
„Ma magan nii hästi, et võin ka päise päeva ajal iga kell magama jääda,“ on unearstid kuulnud oma patsiente hooplemas. Tihti räägib see seisund aga viimse piirini jõudnud väsimusest, mis viitab uneapnoele.
Apnoe ehk unelämbustõbi on sagedasim uneaegne hingamishäire, mis väljendub magades tekkivate hingamispausidena. Kui need kestavad kauem kui 10 sekundit ning neid on sagedamini kui 5 hoogu tunnis, peetakse seda uneapnoeks. Hingamispausidest ülesaamiseks magab inimene rahutult ning ärkab tihti, mõnikord lausa sadu kordi öö jooksul. Seepärast on ka unekvaliteet väga vilets ja see väljendub päevases väsimuses. See on haiguse üks tahk.
Hapnikupuudus mõjub aga kogu kehale laastavalt. Vererõhk tõuseb, tekivad südamerütmihäired, südamepuudulikkus, ülekaal, diabeet. Abi pole ka sellest, kui ravida usinasti tagajärgi ehk võtta näiteks vererõhku alandavaid tablette.
Eestis võib olla ligi 50 000 selle tõve all kannatavat inimest, kusjuures neist 5000 põeb rasket apnoed, mis vajab spetsiaalseid ravivõtteid. Apnoe kiusab sageli neid, kel on pingeline ja stressirohke töö, aga pole aega sportimiseks ega korralikuks toitumiseks. Riskitegurid on ülekaal (kehamassiindeks üle 30) ja meessugu (mehi tabab haigus sagedamini kui naisi). Suure mõjuga on ülemiste hingamisteede anatoomilised iseärasused, mis on sageli pärilikud, ja pehmete kudede lõtvus.
Unimedi unekeskuse peaarst Heisl Vaher ütleb, et esimene sümptom, mille korral võib kahtlustada uneapnoed, on norskamine. Norskajat ennast see ei häiri, küll aga kurdavad pereliikmed, kes ei saa kõva norina pärast magada. Samas rõhutab Vaher, et apnoe võib kulgeda ka ilma tüüpilise norskamiseta ning pealiskaudsel kuulamisel polegi aru saada, et magaja ärkab öö jooksul hingamispauside tõttu kümneid või sadu kordi. Kui tüüpiline apnoehaige on ülekaaluline, siis küllalt palju on ka neid, kelle hingamispausid ei tulene mitte suurest kehakaalust, vaid näo-lõualuu eripäradest...
