„Pakki tassides panin selle lihtsalt maha ja tahtsin nutta.“ Vähiravi võttis Marguselt rammu. Kuidas pärast diagnoosi tööellu naasta?
(21)Vähidiagnoos on elumuutev kriis, kus lisaks eraelule saab pihta ka tööelu. Kuidagi ei saa vähendada töö tähtsust, sest selle kaudu tajume elu tähendusrikkust, iseenda meisterlikkust, kuuluvus- ja kogukonnatunnet. Kas rääkida diagnoosist tööandjale? Millist abi on võimalik saada töötukassast? Oma lugu vähidiagnoosi keerisest ja tööelust jagavad Kaire ja Margus.
Kaire (48) leidis end „vähikarussellilt“ mõned aastad peale eraelulist krahhi, mil lagunes tema pikaajaline kooselu. Kahe poja emana seadis ta diagnoosijärgselt üsna kiirelt fookused paika. „Mina olin õnneks enne vähidiagnoosi (HER2 positiivne rinnavähk, teine staadium) saamist jõudnud sellesse kohta, et ma sain aru, et kõik otsused, mis sa elus teed, on su enda tehtud. Minu elu, minu vastutus,“ räägib Kaire mõtlikult.
Olles töötanud 23 aastat mainekas puidutööstus ettevõttes müügijuhina, sai Kairele üsna ruttu selgeks, et ravi keerukuse ja kõrvalmõjude tõttu ta raviga paralleelselt tööl käia ei jaksa. „Ma nägin lihtsalt nii õudne välja,“ kirjeldab Kaire oma raviaegset perioodi. Näonahale tekkis lööve, silmad olid paistes ning keha turses ja nõrk. Valmisoleks tööle naasta sõltub ka selle iseloomust. „Kui sa pead inimesi juhtima, sul on vastutus, stressi tekitavad hangete tähtajad, kuid ise tunned end keemiaravi tõttu halvasti, siis mõistad, et nii edasi ei saa.“...
Marguse (51) lugu sai alguse seitse aastat tagasi, mil tal avastati soolevähk. Pärast keerukat operatsiooni taastus Margus üsna ruttu ning võttis vastu otsuse, et proovib siiski keemiaravi kõrvalt tööl käia. Tolleks ajaks oli ta töötanud 19 aastat päästeametis tuletõrjujana. Paraku andis aga alanud keemiaravi löögi, mida Margus oodata ei osanud.
