Pandeemia ajal hooldajaks hakanud Tõnu: kõige suurem oligi hirm nakatuda, viirus koju viia
Pandeemia lõi paljudel elu sassi. Tõnu Paakspuul oli aga just sel keerulisel perioodil pooleli karjääripööre – mees lahkus tasuvalt kohalt kaubanduses, et õppida hooldustöötajaks. Sisseelamiseks palju aega ei antud ja õpingute kõrvalt tuli kohe ka haiglas tööd alustada. „Kõige suurem oligi hirm nakatuda, viirus koju viia või et lähedased saavad selle kuskilt külge,“ meenutab Tõnu.

Tõnu varasem töökogemus on kirju. Ta on olnud ajakirjanik TV3-s ja ETV-s, aga töötanud ka PetCity kaupluse juhatajana. Tõnu esimene kokkupuude tervishoiu valdkonnaga oli pandeemia alguses, mil ta töötas erameditsiinikeskuses klienditeenindajana. See töö meest ei köitnud, kuid tolleks hetkeks oli otsus tervishoius karjääri teha juba sündinud. „Ei tea, mis mind tagant tõukas, aga asusin õppima hooldajaks ja läksin mingisuguses meeltesegaduses hoopis Valka ja mitte Tallinnasse,“ meenutab Tõnu.
Õpinguteks sai ta töötukassalt toetust ning asus kutse omandamise kõrvalt paralleelselt kohe ka erialasele tööle haiglas. Just sealt sai ta kõik praktilised teadmised ja võtted. „See on tegelikult amet, mille puhul on kõige parem õpetaja töö ise,“ sõnab mees. „Kuigi hooldajaõpe ja koolitused võiksid olla sisukamad, sest näen Soome kolleegide pealt, et nad omandavad samal erialal rohkem teadmisi ja oskusi kui Eestis.“
Hooldajatöös on rohkem rõõme kui muresid
Hooldajatöö hakkas Tõnule kohe meeldima, aga alguses vajasid mõned aspektid patsientidega töötamise juures harjumist. „Paljudel patsientidel on enesetunne kehv ja esialgu oli raske ette kujutada, kuidas neid liigutada ja pöörata, ilma et ma neile haiget teeks,“ meenutab Tõnu algusaastate ebakindlust. „Õnneks tekib see tunnetus töö käigus kiiresti.“
Ka kehavedelikega harjuda oli alguses raske. „Ma arvan, et see on miski, mis on meestele hullem kui naistele ja kehavedelikke on selle töö juures nii et tapab,“ räägib Tõnu. „Aga ka sellega harjub lõpuks ära.“