ARVAMUS | „Kodus piisavalt ei huvituta, koolis piisavalt ei õpetata ja lõpuks ise ei osata.“ Miks erivajadustega noori aina juurde tuleb?

„Eestis lokkab täiskasvanute krooniline kurbus ning see nakatab ka meie lapsi ja noori. Suur hulk peresid on lõhki, vanemate vahel on vaen ja ükskõiksus laste vastu. Seda olenemata pere elatustasemest,“ valutab terapeut ja ajakirjanik Kadi Jaanisoo-Kuld südant laste ja noorte pärast.

Ühe väga kurva noore või pahaks tituleeritud lapse taga on enamasti katkine täiskasvanu. Ta on murdunud eluraskuse all, ravimata on jäänud vaimsed ja füüsilised haigused, kasinad on vanemlikud ja sotsiaalsed oskused ning põlvest põlve on kogetud armastuse puudust. Võib ju mõista, et spetsialistide juurde aega saada on töötu ja madalapalgalisena väga raske, ning nii lagunevad hambad, riided ja lõpuks südagi. Samas võib ka rahakates peredes näha motivatsioonipuudust, et oma muredega tegeleda, mis annab sama lõpptulemuse.

Rahustite üledoos ja tühi kõht

Erivajadustega lapsi ja noori tuleb tuhinaga aina juurde. See on fakt, aga koolisüsteemis on nendega arvestada keeruline. Me surume nad tavaklassi ja hakkame tarkust taga nõudma. Jah, on küll olemas mõningad erikoolid, väikeklassid ja tugiisikud, aga meil on vastava võimekusega õpetajate põud, erikooli kohtade alaline puudus (või rahapuudus) ning pahatihti ei nõuta tugiisikutelt mitte mingeid oskusi ega teadmisi, sest makstav tasu on naeruväärne...

Loe edasi juba artiklist.