„Ma pole paljusid asju enam suuteline tegema.“ Evelin Samuel-Randvere asus treenima, et jaksaks elust maksimumi võtta

LHV Maijooksuni on jäänud vaid mõned kuud, kuid selle ajaga jõuab palju ära teha, et ennast 7 kilomeetrise distantsi läbimiseks parimasse vormi treenida. Just sellise väljakutse on endale võtnud tänavu mais 50. juubelit tähistav laulja Evelin Samuel-Randvere. Mis utsitas Evelini end trennisaali ja jooksurajale ajama ning kuidas hindab tema esimeste treeningnädalate tulemusi personaaltreener Rein Kahro?

Muusikale pühendunud särav naine ei pea end oma sõnutsi küll teab-mis spordihundiks, ent Eveliniga tema treeningajaloost juttu ajades on ilmselge, et füüsiline pingutamine mistahes spordialal on talle alati rõõmu ja rahulolu pakkunud. „Tegelikult ei ole ma suurema osa oma elust sporti teinud,“ alustab Evelin vestlust. „Põhikoolis suusatasin ja see meeldis mulle väga. Aga järgmine spordietapp mu elus algas alles siis, kui sain 35. Mulle pandi suusad alla ja keeldumise võimalust polnud. Siis meenus, kui väga mulle suusatamine kooliajal oli meeldinud. Selgus, et see ala sobib mulle tõesti hästi, eriti kui on head suusad ja saad ka tehnilised nipid kätte. Erakordselt nauditav!“

Kui suusahooaeg läbi sai, oli Evelinil juba nii palju enesekindlust kogunenud, et söandas mõelda jooksmisele. „Lapsena tundsin alati soovi joostes lendu tõusta, aga mäletasin ka vere maitset suus koolistaadioni ringe läbides. Mu ema, kes on noorena kõvasti sporti teinud, ütles, et meile ei sobi jooksmine. Me oleme temaga sama kehatüüpi. Ja no eks ma siis olin kogu aeg uskunud seda juttu,“ kirjeldab Evelin sisemist barjääri, mis teda jooksurajast seni lahutanud oli.

Kuidas jooksmisega sõbraks said?

Suusatamisest sportlik hoog sees, võttis Evelin ühendust jooksutreeneriga. „Küsisin spetsialistilt, kas on realistlik, et ma suudaksin joosta Maijooksu seitse kilomeetrit ära. Treeneri vastus oli kindel „muidugi, tule trenni!“. Ma ei kahelnud treeneri hinnangus. Alustasime märtsi lõpus treenimist ja lisaks 2011. aasta maijooksule sai sihikule võetud kohe ka sügisene poolmaraton,“ naerab Evelin. Treener rõhutas, et tuleb teada kuidas jooksutrennidega alustada ja kuidas endale mitte liiga teha – mitte nii, nagu koolis, kus tuli kohe norm täis teha. Ta soovitas alustada vaheldumisi kõnni ja jooksmisega, et südant mitte üle koormata. “Jooksmise võimekus arenes üllatavalt lihtsalt. Mäletan üht hetke maikuus Harku metsas joostes, kui mul tekkis sportlik huvi teada saada kui pika distantsi ma suudan ära joosta. Läbisin üksteist kilomeetrit, aga siis teadvustasin, et algajana peaksin siiski piiri pidama. Tegelesin jooksmisega paar aastat regulaarselt,“ meenutab Evelin.

Spordipisikust nakatunud, sattus Evelin hiljem olümpiavõitja Erki Noole trenni. „Tema üldfüüsilised treeningud olid rängad. Tehti palju oma keharaskusega harjutusi ja lisaks raskustega jõutrenni. Ega ta ei halastanud! Praeguses vanuses ma sellist trenni teha ei tahaks. Kuulus spordiarst dr Mihkel Mardna on öelnud: „Selleks, et Erki trenni minna, peab enne trenni tegema!“ Paralleelselt tegin jooksmist ka, aga mitu korda treenisin end siiski üle. Värisesin ja nõrkus oli selline, et ei suutnud voodist püsti tõusta, mul olid kaks kuud olid lihased haiged. Aga pärast seda olin nii tugev, et kui töötervishoiuarst mõõtis aparaadiga mu käe pigistusjõudu, selgus, et olin kõige tugevama käega inimene kogu kirjastuses, kus ma toona töötasin,“ räägib Evelin.

Siis aga tuli elu vahele...

Evelini õppetükkidest treenimisel enne ja nüüd, loe edasi juba artiklist.