Ülesanded muudkui kuhjuvad ja alati on tehtud liiga vähe: läbipõlenud töörabajate kogemuslood

Läbipõlemine kummitab usinaid ja kohusetundlikke inimesi igal alal. Ülima tubliduse hinnaks on sageli mitmesugused tervisehädad, sassi läinud peresuhted ja töökohavahetused. Neli eeskujulikku töötegijat jagavad oma läbipõlemislugusid ning seda, mida nad nendest kogemustest õppisid.

Akadeemilist tööd tegev Merlin Rosenberg ütleb, et on lausa mõned korrad läbi põlenud ja kurioossel kombel on see juhtunud täiesti vastandlikel põhjustel – ta on läbi põlenud nii väga igava töö tõttu kui ka suure entusiasmiga täiel kiirusel vastu seina põrutanud. Merlin on tubli ja entusiastlik töötaja, kes alustab igal töökohal suure hooga. Aga kui tööks on rutiinne paberitega krabistamine ja loetakse tagumikutunde, käib hoog maha. „Rutiinsete ülesannete täitmine hakkab venima, vastumeelsus suurenema ja ülesannete lõpetamine venib õhtutele, nädalavahetustele,“ kirjeldab ta. „Pärast kaht korda sain aru, et riigiametnikku minust ei saa ja sellises laboris ka töötada ei kannata, kus katse protokollimine võtab kolm korda rohkem aega kui katse ise,“ märgib Merlin.

Ta „ravis“ kaht läbipõlemist töökoha vahetamisega, aga ütleb, et pausid tööde vahel olid rasked. „Ei taha hommikul voodist välja tulla, miski ei meeldi ega rõõmusta, oled kergesti ärrituv ja see mõjub perele kehvasti.“ Pärast teist läbipõlemist ja sellest taastumist läks Merlin hoopis tagasi doktorantuuri ja kiidab õiget otsust – ülikoolis on elu projektipõhiselt vahelduv, motivatsioon püsib, huvi toidab.