„See hakkas väsimusena ligi hiilima, lõpuks tegin tööd lihtsalt nuttes.“ 13 läbipõlemise kogemust
(4)Läbipõlemine kujuneb välja pikaajalise stressi ja ülekoormuse tagajärjel – tekib vaimne kurnatus, võõrdumine ning vähenenud töövõime. Läbipõlemine ja pikaajaline stress on seisundid, mis võivad vallandada depressiooni. Tervis Pluss uuris lugejatelt, milline on olnud nende kogemus läbipõlemisega.
Tervis Pluss viis oma lugejate seas läbi küsitluse läbipõlemise teemal. Küsisime mitu korda oled elus läbi põlenud, kui kaua võttis taastumine aega ja mis põhjustel läbi põlesid. Küsitluses osales 1043 lugejat.
Mis selgus?
65 % vastanutest ütles, et on läbipõlemist kogenud mitu korda, 35 % vastanutest aga ühe korra.
41 % vastanutest nentis, et viimasest läbipõlemisest taastumine võttis neil aega mitu aastat, 34 %-l kulus selleks 6 kuud kuni aasta, ning vähem kui 6 kuuga said läbipõlemisest jagu 25 % vastanutest.
2 %-il vastanutest olid läbipõlemise põhjuseks kurnavad õpingud, 10 %-il olid selleks perega seotud mured, 33 %-il tööga seotud probleemid ja 55 % vastanutest pidas oma läbipõlemise põhjuseks mitut eelmainitud asja korraga.
Lugejate kirjad läbipõlemisest
Siin on 13 anonüümselt saadetud kogemuslugu:
„Kaotasin elu ainsa ja 35 aastat kestnud töökoha. Pidin kohanema samal tööl suuremas asutuses. Vedas, et selle leidsin. Ligi 3 aastat olin masenduses, et teine töökaaslane lasi minu seljas liugu. Tegin üksi kahe inimese tööd, mille tema kiitis ülemustele enda tehtud. Ma ei osanud end kaitsta. Olen uhke, et tulin olukorrast välja. Abi leidsin raamatutest ja netist. Aga tervis oli hukas, mõnes kohas hakkas midagi kasvama, olid une- ja paanikahäired, tugev depressioon. Praegu on kõik kontrolli all, aga ainult ravimitega. Ma ei tunne end enam nii solvununa sündinud ülekohtu pärast, mis kestab loomulikult edasi. Teen ikka üksi kahe tööd, aga vähemalt kliendid seda on märganud. Saan igapäevaselt neil positiivset tagasisidet ja see rõõmustab. Minu elutöö ongi nähtavasti nendel kahel ainukesel töökohal kõik korda teha ja siis rahumeelselt pensionile minna. Ma ei punnita ega rabele enam, vaid teen tööd rahulikult, läbimõeldult ja nähtavate tulemustega. Lähtun kuskilt loetud või kuuldud mõttest – sa ei saa teisi inimesi muuta, aga sa saad muuta oma suhtumist nende tegudesse. Meeleolu on pidevalt hea, ärgata on tore, aga ilma tabletita see nii ei oleks. Ju siis mürgitan end edasi, aga vähemalt pole ma enam närvipundar ega pabistaja.“
***
