Paljudes peredes pole pühad mitte tore ja rahulik koosolemise aeg, vaid pingetest, valedest, solvumistest ja ängistusest tulvil kannatamine, mis tuleb kuidagi üle elada. „Ma ei mäleta, et mu ema oleks kunagi jõuludest rõõmu tundnud, sest tema kantseldas sel ajal napsust isa – üritas hoida isa alkoholist eemal ja teha seejuures nägu, et kõik on hästi,“ meenutab Lily oma lapsepõlve.
Neljakümnendates Lily ütleb, et talle pole kunagi meeldinud perekondlikud pühad, sest tema suguseltsis käis kogu trall sel ajal napsuga liialdava isa ja hiljem ka Lily venna ümber. „Isa on selline mees, kes leiab alati põhjuse võtta ja pidama ei saa. Pidu võib kesta päevi või nädalaid. Ema katsub pudeleid peita, alkoholi lahjendada ja isa kuidagi joone peal hoida, aga see on kohutavalt kurnav kõigile ümberolijatele. Kahjuks on mu vend samamoodi väga lähedastes suhtes alkoholiga ja temagi elukaaslane pingutab kõigest väest,“ räägib Lily. „Vennas ei saa peale pikemaid pühi eriti pidama ja rohkem kui korra on ta naine igasuguseid lugulaule venna tööandjale välja mõelnud. Vaevalt ei neid küll usutakse, aga vend on kainena tubli töömees ja eks vaadatakse läbi sõrmede.“
Lily lapsepõlves paistis pealtnäha nende pere elu igati normaalne – tema isa oli alati seltskonna hing, ema näis rõõmus ja majanduslikult polnud ka millestki puudus. „Väiksena ei saanud ma aru, et midagi on valesti, aga vanemana hakkasin kõigepealt tähele panema, kui kergesti meie peres lubadusi murti – alailma juhtus, et plaane tehti ringi ja mõeldi välja ettekäändeid päris põhjuse varjamiseks. Põhjus alati sama – alkohol. Näiteks oli plaanis sõita külla, aga isa oli purjus – järelikult võttis ema telefoni ja esitas külla kutsujale muinasjutu ootamatult katki läinud autost. Taolisi lugusid oli väga palju, need olid tavalised.“
Sõltuvustest räägitakse palju, kuid hoopis vähem on juttu sõltlaste lähedastest ehk kaassõltlastest. Nemad on sõltlase kainelt elavad pereliikmed, kes on emotsionaalselt sõltuvushaigusega seotud. Siin ei ole vahet, kas tegemist on alkoholi-, ravimi- või narkootikumisõltuvusega, mängurluse või hoopis lausa õilsana paistva töönarkomaaniaga. Tegemist on omamoodi suletud ringiga, mis võib juurdunud käitumismustritena korduma jääda ka laste suhetes: kaassõltlane ei lase sõltuvushaigel terveneda, sest muidu jääks ta sõna otseses mõttes ilma tööta ning lapsed, kes on kasvanud selliselt funktsioneerivas keskkonnas, kipuvad ise looma samasuguseid suhteid...
