„Prouast õhkus kibestumist, samas püüdis ta näidata, et on tubli ja saab ise hakkama.“ Kuidas eakad üksindusega toime tulevad?
(16)Eestis elab üksinda üle 126 000 eaka ning see arv on pidevalt kasvamas. Osa neist jääb pensionieas tegusaks, käib väljas ja leiab inimesi, kellega suhelda, aga on ka neid, kes jäävad üksildaseks, kapselduvad ja igapäevaste toimetustega enam hakkama ei saa. Sotsiaalvaldkonna spetsialistid annavad nõu.
65-aastane Mari elab esimest aastat pensionärina, ja esimest aastat abikaasata. Rohkem kui 30 aastat kestnud kooselu lõppes eelmisel kevadel, kui abikaasa kopsuvähi tõttu suri. Sellest ajast peale on Mari füüsiline ja vaimne tervis kiiresti halvenenud ning ta on olnud kaks korda haiglaravil. „Mul tekkisid nii tugevad seljavalud, et ma ei saanud liikuda. Käed värisesid valust ja keeruline oli isegi süüa,“ räägib Mari.
Peale selle oli proual tugev depressioon – ta ei tahtnud kodust väljas käia ning veetis päevi magades. Söögi ja muu igapäevaelus vajamineva tellis ta koju e-poodidest ning aeg-ajalt aitas toimetustega tema tütar. „Suhtlen küll tütrega telefonis iga päev, aga üksildust on ikkagi raske taluda. Pidevalt on tunne, nagu oleks abikaasa kodus. Aitab see, et televiisor mängib pidevalt. Siis on üksildustunne väiksem. Mul on kodus ka kass – tema lähedus on ka oluline,“ sõnab proua.
Stress, depressioon ja süvenevad tervisemured
Tarvastu Teenuskeskuse sotsiaaltöö spetsialist Astrid Viinapuu nägi enda töös juhtumit, kus ühel proual kadus elukaaslane kõrvalt ära ning tema allakäik oli üllatavalt kiire. „Varem hoidis prouat tegusana see, et ta pidi kellegi eest hoolt kandma – puud tooma, söögi tegema ja poes käima. Tal oli mingisugune eesmärk, kuigi siis ta ise kõigi kohustuste pärast kirus. Kui elukaaslane suri, kadus ka eesmärk ning proua oli kuudega hooldekodus. Vaimse poole pealt mõjus elukaaslase lahkumine väga rängalt – tal tekkis stress ja depressiooni ilmingud,“ kirjeldab Viinapuu...
