„Emme, sa hakkasid rõõmust hüppama!“ See oli viimane õlekõrs pikki aastaid agressiivse vähiga tarmukalt võitlust pidanud Anule
Anu Meriste ütleb, et ta ei ela minevikus ega hoia vanadest asjadest kinni. „Ma ei mõtle nii, et vot sellest päevast alates muutus mu elu halvaks,“ vihjab ta üheksa aastat tagasi alguse saanud teekonnale. Kui mõni naaber trepikojas satub praegugi küsima kuidas sul läheb, ütleb elurõõmus Anu vastu, et hästi läheb. Ta on otsustanud keskenduda sellele, mis igas päevas head on. „Meie peres on elu nii nagu igal teiselgi, igapäevaelu askeldused. Vähiravi on lihtsalt üks asi lisaks, millega pean arvestama,“ ütleb kolme tütre ema, kelle kallihinnalist vähiravimit rahastab eraalgatuslik toetusfond Kingitud Elu.
Kui Anu rinnavähi diagnoosi sai, oli 2015. aasta sügis. Vanem tütar õppis keskkooli lõpuklassis, keskmine kümnendas ja pesamuna oli veel lasteaialaps. „Mu tutvusringkonnas polnud tol ajal kedagi nii noort, kes oleks pidanud vähiga rinda pistma,“ alustab Anu.
„Pidasin seda surmaotsuseks“
Toonased sündmused hakkasid hargnema üsna juhuslikust rinnakabineti külastusest, kuhu Anu koos sõbrannaga niisama kontrolli läks, sest vanus oli juba sealmaal – 43. Mammogrammiga tuvastati Anu rinnast kahtlane leid ja arst suunas naise biopsiat tegema. Anu otsustas esialgu närvi mitte minna, sest ei pea ju kohe halvimat eeldama. „Sel päeval, kui läksin biopsiat andma, unustasin telefoni koju. Lamasin arstikabinetis laual ja arst ütles mulle pikema jututa karmilt välja, et see on rinnavähk. Siis saabus šokk. Lihtsalt nutsin. Bussis nutsin. Läbi pargi koju minnes nutsin. Kellelegi helistada ka ei saanud,“ meenutab naine trööstitut hetke. „Pidasin seda siis surmaotsuseks. Ei näe ma ei kevadet ega ühegi lapse koolilõpetamist. Aga siin ma nüüd olen,“ naerab Anu.
Pärast diagnoosi selgumist veetis Anu terve nädalavahetuse oma toas nuttes. „Ei tahtnud terve pere ees mingit õudset tsirkust korraldada. Noorim laps ju vaid kuuene, pidin teda säästma. Emotsionaalne ja aval nagu ma olen, teha nägu, et midagi pole juhtunud, ma ka ei suutnud. Rääkisin oma haigusest, ütlesin, et emmel on nututuju ja raske praegu, aga nüüd on juba hästi ka, sest arstid aitavad,“ meenutab Anu. „Mu lastel pole siiamaani olnud hirmu, et appi, emme sureb ära. Küsisin hiljuti oma nüüdseks 15aastaselt pesamunalt, kas mu haigus, pidevad ravid ja muu sellega seonduv on kuidagi ta lapsepõlve halvemaks teinud. Ta vastas ei. „Sa oled ikka ju tavaline, minu emme!“ Siis oli mul hea tunne, mu pere on suutnud sellega toime tulla. Ei taha ju, et me elu oleks nagu mingi õudus.“