„Pidasin seda surmaotsuseks“

Toonased sündmused hakkasid hargnema üsna juhuslikust rinnakabineti külastusest, kuhu Anu koos sõbrannaga niisama kontrolli läks, sest vanus oli juba sealmaal – 43. Mammogrammiga tuvastati Anu rinnast kahtlane leid ja arst suunas naise biopsiat tegema. Anu otsustas esialgu närvi mitte minna, sest ei pea ju kohe halvimat eeldama. „Sel päeval, kui läksin biopsiat andma, unustasin telefoni koju. Lamasin arstikabinetis laual ja arst ütles mulle pikema jututa karmilt välja, et see on rinnavähk. Siis saabus šokk. Lihtsalt nutsin. Bussis nutsin. Läbi pargi koju minnes nutsin. Kellelegi helistada ka ei saanud,“ meenutab naine trööstitut hetke. „Pidasin seda siis surmaotsuseks. Ei näe ma ei kevadet ega ühegi lapse koolilõpetamist. Aga siin ma nüüd olen,“ naerab Anu.
Pärast diagnoosi selgumist veetis Anu terve nädalavahetuse oma toas nuttes. „Ei tahtnud terve pere ees mingit õudset tsirkust korraldada. Noorim laps ju vaid kuuene, pidin teda säästma. Emotsionaalne ja aval nagu ma olen, teha nägu, et midagi pole juhtunud, ma ka ei suutnud. Rääkisin oma haigusest, ütlesin, et emmel on nututuju ja raske praegu, aga nüüd on juba hästi ka, sest arstid aitavad,“ meenutab Anu. „Mu lastel pole siiamaani olnud hirmu, et appi, emme sureb ära. Küsisin hiljuti oma nüüdseks 15aastaselt pesamunalt, kas mu haigus, pidevad ravid ja muu sellega seonduv on kuidagi ta lapsepõlve halvemaks teinud. Ta vastas ei. „Sa oled ikka ju tavaline, minu emme!“ Siis oli mul hea tunne, mu pere on suutnud sellega toime tulla. Ei taha ju, et me elu oleks nagu mingi õudus.“

„Kui helistate, siis rõõmsas tujus“

Mustamäelasena oli Anu jaoks kodukliinik PERH. Kui ta pärast uuringuid automaatselt ITKsse suunati, oli see naisele ebamugavalt võõras. „Mõtlesin, et issand, kuidas ma hakkan siia bussidega tulema ja nii kaugel ravil käima. Õnneks selgus, et pärast esimest konsultatsiooni sain vahetada oma raviarsti PERHi. Juba see rahustas mind maha – kodu peaaegu aknast paistab, pere on lähedal ja kõik tundus jälle natuke helgem...

Anu lugu loe edasi juba artiklist.

KEDA JA KUIDAS ANNETUS AITAB?

Traditsiooniliselt kajastab Delfi jõuluperioodil vähihaigete lugusid, et kutsuda inimesi annetama vähihaigete toetuseks.

Kingitud Elu on eraalgatuslik vähiravi toetusfond, mille missioon on aidata vähihaigeid. Abivajajaid toetatakse eelkõige rahaliselt, kuid pakutakse ka emotsionaalset tuge. Annetuste eest soetatakse hädavajalikke elupäästvaid uusi ravimeid, mida tervisekassa parasjagu ei kompenseeri, kinkides haigetele seeläbi lootuse, võimaluse kauem elada või koguni täielikult terveneda. Vähiravifond on kümne aasta jooksul kogutud annetustest toetanud üle 2700 abivajajat vanuses 6–91.

Sinu annetus kingib kellelegi lootust ja täisväärtuslikke elupäevi.

Toivo Tänavsuu lõi 2014. aastal fondi SA Hille Tänavsuu Vähiravifond Kingitud Elu. Esimene abisaaja oli tema enda ema.

HELISTA ANNETUSTELEFONILE

900 4005

Annetad 5 eurot

900 4010

Annetad 10 eurot

900 4050

Annetad 25 eurot

ANNETA PANGAÜLEKANDEGA


Maksesaaja: SA Hille Tänavsuu Vähiravifond Kingitud Elu


Swedbank: EE212200221059073061

SEB pank: EE211010220228917224

LHV pank: EE137700771001442514

Luminor: EE591700017003638161

Coop Pank: EE704204278609604509

Makse selgitusse lisa palun märksõna „Annetus“.

Kingi vähihaigele elupäevi.

Jaga
Kommentaarid