„Doktor, mul eemaldati sapipõis, kuid ma ei tunne ennast hästi...“

Sapikivitõbe diagnoositakse ligikaudu 20 protsendil Euroopa ja teiste arenenud riikide elanikest. Selle haiguse levimus suureneb koos vanusega ja sagedamini esineb seda naiste seas.

Sapikivid võivad olla kas kolesterool- või pigmentkivid, mis tekivad geneetiliste, keskkonna-, lokaalsete, süsteemsete ja metaboolsete tegurite koosmõjul. Lääne elanikkonna hulgas on 90–95% kõigist moodustunud kividest kolesteroolkivid.

Kolesterool- ja mustad pigmentkivid tekivad peaaegu alati sapipõies, pruunid pigmentkivid aga peamistes sapiteedes ja neid diagnoositakse sageli pärast sapipõie eemaldamise operatsiooni (koletsüstektoomiat).

Kas sapikivide teket saab vältida?

Sapikivide profülaktikas on olulisel kohal tervislik eluviis ja toitumine, regulaarne võimlemine ja füüsiline aktiivsus, mis aitavad hoida ideaalset kehamassiindeksit (KMI). Suurenenud KMI on naiste jaoks üks väga oluline sapikivide tekke riskitegur.

Umbes 80% sapikividest on asümptomaatilised ja ainult 1–4% sapikividega inimestel tekivad sümptomid ühe aasta jooksul. Ligi 20% inimestel avalduvad sapikivitõvega seotud sümptomid alles 20 aasta jooksul pärast tõve diagnoosimist.

Sapikivide profülaktikas on olulisel kohal tervislik eluviis ja toitumine, regulaarne võimlemine ja füüsiline aktiivsus.

Missugused on sümptomid ja võimalikud tüsistused?

Sümptomaatilisele sapikivitõvele on iseloomulikud sapiteede koolikud. Need väljenduvad tugevas paroksüsmaalses valus parema roidekaare all või epigastriumis, valu kestab 15–30 minutit ning levib paremasse õlga või selga. Sapikivitõve kõige sagedasem tüsistus on äge sapipõie põletik – see areneb välja kivide tõttu, mis takistavad sapi väljavoolu sapipõiest. Ägedale sapipõiepõletikule on iseloomulikud tugev ja üha suurenev valu parema roidekaare all, palavik, iiveldus ja oksendamine. Valu kestab mitu tundi (tavaliselt üle 5 tunni).

Sapikivitõve diagnoosimine ja kivide eemaldamine

Kõhuõõneorganite ultraheliuuring on sapikivitõve diagnoosimiseks esimene valik. Selle uuringu käigus on sapikivid nähtavad kui ereda kajavarjuga struktuurid ning nende struktuuride liikuvus patsiendi pööramisel uuringu ajal lubab neid eristada sapipõie polüüpidest.

Eelistatud ravimeetod sümptomaatilise sapikivitõve puhul on sapipõie eemaldamine ehk koletsüstektoomia. Teaduslike uuringute tulemusel on leidnud kinnitust see, et igal kolmandal kuni neljandal patsiendil on pärast koletsüstektoomiat jääksümptomid või taastuvad sümptomid pärast lühikest asümptomaatilist episoodi. Sellistel juhtudel tuleb hinnata alternatiivseid põhjuseid, mis võivad neid sümptomeid tekitada, nt duodenogastriline refluks, funktsionaalne düspepsia vms. Nende sümptomite puhul peaks patsient pöörduma perearsti poole või tuleks ta suunata gastroenteroloogi vastuvõtule.

Sümptomid, mis vaevavad patsiente pärast sapipõie eemaldamise operatsiooni, võivad olla väga mitmesugused, sh iiveldus, oksendamine, kõhupuhitus, -lahtisus või -kinnisus, püsiv valu või valu pärast söömist, kollatõbi või palavik. Sellistel juhtudel viiakse sümptomite põhjuse hindamiseks läbi täiendavad uuringud.

Koletsüstektoomiajärgsete sümptomite ilmnemisel on väga oluline hinnata sapijuhasid ja kui neis avastatakse kive, tuleks need õigeaegselt eemaldada, et vältida tõsiseid ja ohtlikke tüsistusi. Jääk- või äsja moodustunud sapikive leitakse sapiteedes pärast sapipõie eemaldamist erinevate uuringute järgi 0,2–23% juhtudest. Suurel osal patsientidest ei tuvastata isegi pärast erinevaid analüüse põhjust, mis võis olla nende sümptomite tekitajaks. Seeläbi võib inimese elukvaliteet oluliselt halveneda.

Nende sümptomite kogumit, mis tekkis pärast sapipõie eemaldamist, nimetatakse postkoletsüstektoomia sündroomiks ja seda, nagu ka teisi haigusi või sündroome, tuleb ravida. Ravi on suunatud sümptomite leevendamisele, ent harvadel juhtudel kaovad sümptomid täielikult ja patsient saab elada aktiivset sotsiaalset elu.

Koletsüstektoomiajärgset sündroomi saab tõhusalt ravida

Arst-gastroenteroloog Gitana Acutė

Tahan jagada oma igapäevatööst paari kliinilist juhtumit, kus erinevate seedehäirete all kannatanud patsiendid suunati pärast sapipõie eemaldamist gastroenteroloogi konsultatsioonile.

Esimene juhtum on 56-aastane naine, kellel eemaldati sapipõis kuus kuud tagasi. Esimesel kuul tundis ta end suurepäraselt – pärast sööki või öösel tekkinud häirivad paroksüsmaalsed valuhood olid kadunud. Tal oli selle üle väga hea meel, sest tundus, et ta oli oma haigusest jagu saanud. Teisel kuul pärast operatsiooni hakkas ta aga tundma kõhupuhitust, iiveldust ja episoodilist kõhulahtisust, eriti hommikuti. Alguses tuli patsient mõõduka intensiivsusega sümptomitega toime, kuid kui need muutusid sagedasemaks ja tugevamaks, pöördus ta perearsti poole. Talle soovitati seedeensüüme ja probiootikume. Need ravimid leevendasid sümptomeid, kuid kuna patsient ei tundnud end hästi, suunati ta gastroenteroloogi konsultatsioonile. Täiendavad uuringud ei näidanud mingeid põhjuseid, mis oleksid võinud neid sümptomeid põhjustada, kuid patsiendil diagnoositi postkoletsüstektoomia sündroom. Raviks määrati 500 mg ursodeoksükoolhappe preparaati õhtusöögi ajal ja juba pärast esimest nädalat vähenesid sümptomid oluliselt. Soovitatav ravikuur on kuni kuus kuud.

Teine juhtum on 63-aastane mees, kellel eemaldati sapipõis kaks aastat tagasi. Pärast koletsüstektoomiat tundis ta end hästi üle aasta, alles viimase poole aasta jooksul tekkisid hommikune iiveldus, kibe maitse suhu, kõhupuhitus ja -kinnisus. Patsient pöördus perearsti poole, tehti vere- ja väljaheiteanalüüsid ning kõhuõõne organite ultraheliuuring, raviks määrati seedeensüümid, prokineetika. Määratud ravi leevendas sümptomeid, kuid kui enesetunne ei paranenud, suunati seegi patsient gastroenteroloogi konsultatsioonile. Täiendavad uuringud ei näidanud ka tema puhul põhjuseid, mis oleksid võinud põhjustada häirivaid sümptomeid. Tal diagnoositi postkoletsüstektoomia sündroom. Raviks määrati 500 mg ursodeoksükoolhappe preparaati õhtusöögi ajal. Kui võtsime patsiendiga 14 päeva pärast ühendust, rõõmustas ta, et roojamine on normaliseerunud, kõhupuhitus oluliselt vähenenud, iiveldust pole esinenud ning kibedust suus on tunda olnud vaid episoodiliselt. Soovitatav ravikuur on kuni kuus kuud.

Need kliinilised juhtumid näitavad, et koletsüstektoomiajärgset sündroomi saab pikaajalise ravikuuri käigus tõhusalt ravida ursodeoksükoolhappe preparaatidega.