Kui koht jõululauas jääb tühjaks. Kirjanik Lauri Räpp: me juttudes ja lugudes on alati kohal ka need, kes teisel pool pilvepiiri

Jõulud on pere ja lähedaste aeg, kuid lein võib sel perioodil valusamalt tunda anda kui kunagi varem. Kirjanik Lauri Räpp, oma tütre kaotanud Reelika ja leinanõustaja Maili Mein räägivad, kuidas toime tulla, kui pühaderõõm on segatud südamevaluga.

Kirjanik Lauri Räpp tõdeb, et tema jaoks on jõulude tähendus olnud pidevas muutumises. „Kui pidasime neid pere ja vanavanematega ajal, mil nad olid keelatud, siis tähendasid nad midagi erilist. Kingitusi ja asju oli vähe, aga tunne oli palju suurem kui siis, mil neist sai kommertspüha, mis algas mitu kuud enne päris pühi.“ Praegu tähistavad jõulud tema jaoks iseendasse vaatamise, rahu ja vaikuse aega, kus saab lihtsalt olla ja kinkida tähelepanu neile, kes on päriselt olulised.

Mõned jõulude traditsioonid hääbusid Lauri jaoks tema vanavanemate, eelkõige Viljandi vanaema lahkumisega. Toona kogunesid nad alati laiendatud pereringis – kõik olid ümber laua koos, mis oli toidust lookas isegi ajal, mil poest polnud midagi saada. „Üks hetk on mul siiski eriti lapsepõlvest meelde jäänud, kui nägin, kuidas mu Viljandi vanaema hiilis naabrite juurde end jõuluvanaks ümber riietama ja mõistsin, et see on üks suur mäng, mis pole päriselt. Ja meeles on mul see just seetõttu, et ma ei tundnud pettumust ja mängisin veel mõne aasta kaasa, et usun seda, mida olemas ei ole,“ meenutab Räpp oma kõige erilisemaid lapsepõlvemälestusi.