Liikumine ja neuroloogilised sümptomid: miks liigutavad mõned meist aeglaselt ja rahulikult, teised kiirelt ja energiliselt? Mis viitab häirele?
Inimese liigutuste koordinatsioon ja võimekus on keeruline, kuid põnev teema. Sellest, miks me liigutame nii, nagu seda teeme, ja millised märgid võivad viidata võimalikele liigutushäiretele, kirjutab Confido neuroloog ning Parkinsoni tõve ja teiste liigutushäirete keskuse juht prof Toomas Toomsoo.
Vanemate liigutuste eripärad võivad lastele edasi kanduda mitmel moel, sealhulgas geneetilise info kaudu, mis määrab lihaskiudude tüübid, närvisüsteemi omadused ja keha proportsioonid. See selgitab, miks mõnes peres on pereliikmete liigutused pigem aeglased ja rahulikud, samas kui teises peres domineerivad kiired ja energilised liikumismustrid.
Meie ajus on spetsiaalsed peegelneuronid, mis aktiveeruvad siis, kui me ise liigutusi teeme või kui näeme teisi samu liigutusi tegemas. See selgitab, miks õpime palju vaatlemise ja matkimise kaudu. Väikelapsed õpivad põhilisi liigutusi just teiste inimeste jälgimise kaudu, see teeb varajase eeskuju eriti oluliseks.
Inimese emotsionaalne seisund mõjutab otseselt tema liigutuste kvaliteeti. Ärevus võib põhjustada liigutuste kiirenemist ja ebatäpsust, depressioon võib aeglustada liigutusi, rõõm muudab aga liigutused tihti sujuvamaks ja energilisemaks. Lisaks mängivad rolli ka biorütmid – inimese liigutuste täpsus ja kiirus varieerub päeva jooksul vastavalt tema biorütmidele.
