„Õnneks pole Eesti sõjas ja meil on aega oma füüsilist tervist parandada.“ Ilmar Raag peab treenitust reservväelase kohustuseks
(11)Sõjas on ameteid, mis ei nõua head füüsilist vormi, aga sa ei pruugi iial teada, millal pead ootamatult jooksma hakkama või tõstma raskeid kive, et vabastada rusude alla jäänud võitluskaaslane. „Pärast kõiki Ukrainas käike on sportlik vorm minu jaoks eelkõige hingerahu küsimus,“ kirjutab reservohvitser Ilmar Raag.
Kui algas sõda Ukrainas, tegin Facebookis postituse meeste sportliku vormi kohta. Õigupoolest tugines see eelkõige minu enda kogemusele Eesti kaitseväe missioonieelses ettevalmistuses. Seal tabas mind kord paanika, kui sain aru, et reaalses lahinguolukorras oleksin väga ohtlikul viisil läbi kukkunud. Tegemist oli varitsusvastase drilliga, kus läksime kohe vastast tiibama. See tähendas soises ja samas ka väikeste küngastega maastikul maksimaalse kiirusega jooksmist umbes 400 meetrit, kandes muidugi seljas kogu varustust. Kõige olulisem oli oma üksuse meestega ühes tempos püsida, sest me kõik pidime üksteist toetama. Nemad olid professionaalid ja ka nooremad. Mingil hetkel nägin vastast, kes mind veel ei näinud. Tulistasin ja liikusin edasi. Kui lõpuks oli võimalus sekundiks seisma jääda, sain aru, et mu pulss oli nii üleval, et ma ei suutnud enam hingata...
