„Kas ma suren varsti, mis saab lastest, kuidas neile asjast rääkida?“ Naine pääses üle noatera 4. staadiumis avastatud vähist

Jämesoolevähk on salakaval ja väheste sümptomitega haigus, millesse haigestumine kasvab. Varem tüüpiliselt vanemate inimeste haigus ründab nüüd aina enam ka nooremaid. Ravi on olemas ja tõhus, kuid tervenemise võtmeks on haiguse varajane avastamine.

Elurõõmust pakatava Mari-Liis rääkides ei oskaks esimese hooga üldse arvata, et ta on tervenenud raskest haigusest ja sõna otseses mõttes piiri pealt tagasi astunud: mõned aastad tagasi diagnoositi tal neljandas staadiumis jämesoolevähk. Diagnoosi ajal napilt 40seks saanud Mari-Liis mõistis alles tagantjärele, et tõenäoliselt oli ta selleks ajaks olnud juba tükk aega haige, kuid lihtsalt ei osanud muutust enesetundes tõsiselt võtta.

Ta elas aktiivset elu, millesse kuulus palju suhtlemist, reisimist, ebaregulaarset toitumist ja ka stressi. „Eks ikka mõnikord valutas kõht või oli ka lahti, aga ma ei pidanud seda millekski tõsiseks. Arvasin, et see tuleb minu hektilisest elust ja ebaregulaarsest toitumisest. Ma tõesti ei vaadanud, mida ja millal suhu panen, vaid sõin kõike, mida soovisin,“ meenutab ta. „Aga siiski – sa ei lähe ju arstile kõhuvalu kurtma. See nagu pole tõsine asi.“

Ühel päeval märkas Mari-Liis wc-paberil verd ja see pani naise hirmunult guugeldama. Ta sai teada, et tegemist on levinud probleemiga, mida enamasti põhjustab väike rebend pärasooles või hemorroid. Mari-Liis rahunes ning elas tavalist elu edasi, lootes, et küllap asi ise ära paraneb. „Verd nägin ikka ja jälle, kuid arsti juurde läksin alles pärast ühte ajakirjast loetud minuvanuse naise jämesoolevähi lugu. Tegin seda lihtsalt mõttega, et vajan kinnitust – mul on kõik korras,“ sõnab ta. „Arst otsustas teha jämesooleuuringu koloskoopia...

Mari-Liisi lugu loe edasi juba artiklist.