„Pärast karjumist ütles ema, et loodetavasti olen rahul, et sain ta endast välja ajada ja tema tervist hävitada.“ Kogemus vihaprobleemiga emaga
(24)Üks kirjanik on öelnud, et kõik perekonnad on õnnelikud ühtemoodi ja õnnetud isemoodi. Leppida võib ka millegi vahepealsega, aga mõnikord on hoopis nii, et rahu ei saabugi enne, kui laps on kodust välja kolinud. Kristel (29) jagab oma kogemusest kasvamisest emaga, kelle meeleolu ja emotsioonid domineerisid igal argi- ja tähtpäeval tema elu.
Nagu laste puhul ikka, sai Kristel aru küll, et tema suhe emaga on teistsugune, sest käis sageli sõbrannade pool külas ja nägi, mismoodi teised lapsed ja emad omavahel suhtlevad. „Vaatasin iga klassiõe ema selle pilguga, et oi kui põnev dünaamika, kus ema ei kardetagi,“ meenutab naine. See tekitas Kristelis kadedust. Lapsena proovis ta emale meele järgi olla lootuses, et siis ei pea ema nii tihti tema peale vihastama. Hiljem hakkas aga hoopis emast eemale hoidma.
Laps üritas kõigest väest ema tuju hoida
Nüüd täiskasvanuna kirjeldab Kristel oma kodust olukorda karmilt. Juba algklassides oli tal kombeks pärast kooli kodu koristada, nõusid pesta ja ise süüa teha, et emal ei oleks koju jõudes põhjust närvi minna. Lisaks joonistas ta emale pilte ja küpsetas vahel küpsiseid, et emale rõõmu teha. Tagantjärele saab Kristel aru, et ema emotsioonide sel moel poputamine ei oleks pidanud olema tema töö. „Iga päev, kui kell hakkas saama viis, tundsin kõhus ärevust, et peagi jõuab ema koju ja ei tea, mis meeleolus ta täna on,“ kirjeldab Kristel. „Ma võisin teha endast oleneva, et mitte anda talle põhjust minu peale karjuda, aga ma ei saanud kontrollida seda, mis tal tööl või eraelus toimus.“
Kusjuures ka seda oli laps mõnel korral proovinud. Ema ja isa tülitsesid tihti ja Kristel teadis, mis teemadel. „Läksin paar korda isaga eraldi rääkima, et ta mingeid asju ei teeks või ei ütleks,“ meenutab naine. „Isa oli soovitustega nõus ja proovis ka ise järgmine kord ema mitte närvi ajada.“ Mõned aastad hiljem, mil Kristeli lootus emaga hästi läbi saada oli kadumas ning ta oli hakanud rohkem enda eest seisma, jagas sarnaseid soovitusi tütrele juba isa ise. „Kui sa tead, et ta nii reageerib, siis lihtsalt ära tee seda või teist,“ oli sage soovitus ema vihaprobleemiga arvestada. Põhjused, kontekst ja see, mida laps tundis, ei olnud oluline.
Ootad iga hetk plahvatust
Kristeli sõnul ei mäleta ta lapsepõlvest hullemat tunnet sellest, kui ema ootamatult kontrolli kaotas ja karjuma hakkas. „Klassikaline meemimaterjal, et unustasin midagi sügavkülmast välja võtta ja oligi kõik,“ räägib naine.
