Perearstikriis: kas perearsti on üldse võimalik vahetada? On patsiente, kes käivad perearsti juurde teise Eesti otsa, sest muud ei jää üle
(41)Perearstide nappus on jõudnud enneolematule tasemele ja lahendust, mis lubaks harjunud olukorra jätkumist, ei paista. „Perearstisüsteem muutub samamoodi, nagu on muutunud elukorraldus paljudes valdkondades – kunagi tegime maksekorraldusi pangas, kuid nüüd ei kujuta keegi enam sellist asja ette. Tuleb harjuda ka teistmoodi perearstiabiga,“ sõnab perearst ja riigikogu liige Eero Merilind.
Lähiajal läheb pensionile ligi kolmandik praegustest perearstidest ehk 300 tohtrit. „Igal aastal lõpetab töö 50–60 perearsti, kuid ülikoolist tuleb heal juhul 30–40 noort perearsti aastas,“ toob Merilind välja. „Lootus, et meil jäävadki 2000 patsiendiga perearstinimistud, on ebareaalne. Maapiirkondades aastakümneid samal kohal tegutsevad perearstid on samuti kaduv nähtus. Elu muutub ja inimestel tuleb muudatustega kaasas käia.“
Tervisekassa partnersuhtluse osakonna peaspetsialist Sandra Mustasaar märgib, et kõige enam on pensioniealisi arste Ida-Virumaal ja seal ongi arstidega seis kõige kriitilisem. Probleemne on seis aga ka Lääne-Virumaal, Viljandi (Mulgi vald) ja Võru maakonnas ning Kesk-Eestis Järva ja Jõgeva maakonnas. Samas lisab ta, et perearste napib üle terve Eesti, aga need piirkonnad on teistega võrreldes kriitilisemas olukorras. Vaid Tallinnas ja Tartus ning nende lähivaldades pole perearstide leidmisega probleeme.
Asja teine pool on ülikoolist tulevad noored perearstid. Neid lõpetas tänavu 22, kuid mitte keegi 16 sügisel lõpetanud perearstist ei läinud tööle maakonda või äärealale, kuhu neid kõige enam oodatakse. Ainult seitsmele perearstile tehti nimistu kinnitamise otsus. Umbes pooled peremeditsiini eriala lõpetanutest ei võtagi endale patsientide nimistut. „Nimistuvõtjate osakaal on väike, kuna noored arstid soovivad paindlikumaid ja vähem siduvaid töötingimusi,“ selgitab Mustasaar. Tänavu on endale nimistu võtnud ainult 12 perearsti ja sama palju perearstikonkursse on luhtunud – see tähendab, et huvi nimistu võtmise vastu polnud.
Noori perearste püütakse motiveerida rohkem maapiirkondades töötama ja neile makstakse lähtetoetust 45 000 eurot. Sellest ainuüksi aga Mustasaare sõnul ei piisa – maale kolival perearstil on vaja ka nüüdisaegset infrastruktuuri, töövõimalusi elukaaslasele ning lasteaia- ja koolikohti lastele. Just seepärast kaasatakse peremeditsiini residendid eri piirkondade nimistutega tutvuma juba residentuuri alguses.
Merilind toob välja idee, et arstitudengitel võiks õpingute ja residentuuri vahel olla vaheaasta, kus noor arst töötab esmatasandil ehk perearstina. „Võib-olla motiveerivat palka saades ja kohapeal kogukonnaga tutvudes võiks nende hulgast tulla ka arste, kes oleks valmis töötama keskustest eemal,“ ütleb ta.
Kas perearsti on üldse võimalik vahetada? Nii ja naa
Sellises olukorras tundub kõige mõistlikum mõte hoida kümne küünega oma arstist kinni ja leppida asjaoludega. Aga mõnel puhul on vaja otsida endale uus arst. Arstivahetus on kirjade järgi küll lihtne – vali välja arst, kelle nimistus on ruumi, esita sooviavaldus ning ongi tehtud – kuid päriselus ei pruugi asjad nii välja tulla. Põhjuseks, miks soovitakse arsti vahetada, on tavaliselt asjaolu, et seniselt arstilt on adekvaatne terviseabi jäänud saamata või on otstarbekas perearsti vahetada seoses kolimisega.
Ajalehetoimetaja Kaja on 20 aastat perearsti juures käinud Tallinna teises otsas. Tema perearst on Õismäel, aga Kaja on elanud juba aastaid kesklinnas. Muidugi on ta aeg-ajalt vaadanud, kas oleks võimalik mõne lähemal asuva arsti nimistusse pääseda, kuid see pole õnnestunud, sest ruumi pole.
Tallinna perearsti patsient kolis Ida-Virumaale ja käib sealt Tallinnas oma senise perearsti juures.
On ka kurioossemaid juhtumeid. Näiteks kolis Tallinna perearsti patsient Ida-Virumaale ja käib sealt Tallinnas oma senise perearsti juures. Üks teine Tallinna tohter avastas, et inimene käib tema vastuvõtul Valgast. Asi tuli välja juhuslikult siis, kui arst määras patsiendile hommikused analüüsid ja sai vastuseks tagasihoidliku palve, kas proove saaks anda hiljem, sest kuidagi ei jõua kella kaheksaks teisest Eesti otsast kohale…
Tartumaal elav Hannes ütleb, et on justkui lõksus – tema perearst on pensionile minemas, Hannes pole arstiga küll eriti rahul, aga ega paremat lähikonnas võtta ka ei ole. „Ta on seda tüüpi, et kui sul on midagi häda, siis pead ikka ise oma haigust ja ravimit teadma,“ räägib mees, kelle tervis logiseb siit ja sealt, sest põeb mitut kroonilist haigust. „Samas on ta ikkagi lähedal ja alati kättesaadav. Temaga saab vähemalt tervisest ja ilmaelust rääkida. Kui meie arst pensionile jääb, siis vaevalt tema asemele keegi teine siia ääremaale tuleb. Ilmselt peab hakkama Tartusse poole kaugemale arsti juurde käima.“
Tallinna lähedal elava Katrini perearst on tubli ja tegus, aga tema juurde pääsemine on ülimalt keeruline. „Sa lihtsalt ei pääse löögile! Mõni tervisemure on selline, et ei kannata mitu päeva oodata, kohe oleks abi vaja. Näiteks oli mul äge põiepõletik – lihtne asi, kõik arstid teavad, kuidas seda ravida, ja ravi toimib kohe. Aga oma perearstile sain aja alles kolme päeva pärast. Ei suutnud kannatada, läksin hoopis tasulise üldarsti vastuvõtule ning sain kohe ravimi ja abi,“ kirjeldab Katrin. Ta on vaadanud ja kuulanud ümbruskonnas ringi, kas ehk oleks võimalik arsti vahetada, aga nimistud on täis ja puudub kindlus, et arsti vahetades ei satu mõnda samasugusesse ülekoormatud keskusesse.
Kas teil vabu kohti on?
Sandra Mustasaare sõnul on igal ravikindlustatud inimesel õigus perearstile ja samamoodi õigus ka teda vahetada, näiteks kui muutub patsiendi elukoht või ei olda rahul perearstiabi kvaliteedi või kättesaadavusega. „Perearst võib keelduda inimese nimistusse võtmisest juhul, kui tema nimistu on täis ehk saavutanud seadusest tuleneva 2000 patsiendi piirmäära või kui rahvastikuregistri järgi ei ole inimese elukoht selle perearsti teeninduspiirkonnas. Samas kui nimistusse juba kuulub mõni pereliige, võib perearst inimese oma nimistusse võtta olenemata nimistu piirsuuruse ületamisest,“ selgitab ta.
Tervisekassa kodulehel on välja toodud kõik vabade kohtadega perearstide nimistud ja nende teeninduspiirkonnad. Kodulähedase perearsti leidmiseks tuleks otsingus täpsustada eelistatud asukoht. Kui aga inimesel ei õnnestu perearsti vahetada, tuleb pöörduda tervisekassa poole, kes aitab leida lahenduse.
Kui inimesel ei õnnestu perearsti vahetada, tuleb pöörduda tervisekassa poole, kes aitab leida lahenduse.
Kui perearst läheb pensionile või lahkub ametist ja see on perearstikeskusele pikalt ette teada, lasub teavitamise kohustus asutusel endal. Tavaliselt teavitatakse inimesi perearstikeskuse kodulehe kaudu või arsti juures kohapeal. Kiirete ja erakorraliste olukordade puhul teavitab inimesi ka tervisekassa riigiportaali eesti.ee e-posti kaudu ja SMSiga. „Paraku ei pruugi teavitust saada need, kes satuvad perearstikeskusesse harva, ei kasuta digikanaleid või kelle kontaktandmed on riigiportaalis uuendamata,“ nendib Mustasaar. „Kui perearst lõpetab oma nimistuga töö, siis on tervisekassa ülesanne korraldada nimistule uue perearsti leidmiseks konkurss. Kui uut perearsti ei õnnestu konkursiga leida, otsitakse nimistule ajutine asendusarst, kes aitab patsientide tervisemuresid lahendada. Ehk kuigi inimesel ei ole oma perearsti, ei jää ta vajaliku arstiabita. Kohapeal tagab teenuse olemasolev perearstikeskuse meeskond ja asendusarst, kuni patsientidele leitakse uus perearst.“
Kaugvastuvõtud, digiarstid, laiendatud meeskonnad
Kuidas siis ikkagi kindlustada inimestele perearstiabi olukorras, kus arste jääb aina vähemaks? „Lähiaastatel on tõenäoline, et inimest, kelle perearst otsustab väljateenitud pensionile minna, aitab ühe kindla perearsti asemel suurem meeskond eri arstide ja õdedega. Ühtlasi on oodata rohkem kaugvastuvõtte digiteenindusplatvormide vahendusel,“ sõnab Mustasaar.
Ta lisab, et juba praegu kasutavad enam kui pooled Eesti perearstikeskused kõnekeskuse ehk registratuuri teenust, mis aitab pöördujate muredele efektiivsemalt reageerida. Samuti on perearstikeskustes kasutusel digiteenindusplatvormid, mille kaudu saavad inimesed mugavalt igal hetkel oma tervisemure kohta pöördumise teha. Elektroonilised pöördumised jõuavad ravimeeskonna töölauale, kus perearst või -õde sorteerib need kiireloomulisuse järgi. Patsient saab digikeskkonnas teavituse või telefonikõne, kui perearstikeskus on tema mure üle vaadanud ja planeerinud järgmised tegevused.
Üha enam vastutust liigub ka pereõdedele ja eriõdedele, kes on pädevad tegema iseseisvaid vastuvõtte ja andma esmast nõu.
Veel saaks Mustasaare sõnul esmatasandil kasutada rohkem ka üldarstide ressurssi, millest võiks perearstidele tuge olla. Üha enam vastutust liigub ka pereõdedele ja eriõdedele, kes on pädevad tegema iseseisvaid vastuvõtte ja andma esmast nõu. Administratiivse koormuse vähendamiseks saab tervisekassa toel palgata keskusele ka registraatori või kliinilise assistendi.
Tervisekassa raviteenuste osakonna spetsialist Reelika Laht lisab, et mõningaid asju tervisekassa juba katsetab. Näiteks proovitakse laiendatud meeskonnaga mudelit Tõrvas ja Raplas: sellest aastast teenindab mitmeid sealsete piirkondade patsientide nimistuid üks suur meeskond, kuhu kuulub perearst koos üldarstide, õdede ja kliiniliste assistentidega.
Teine erilahendus, mida tervisekassa plaanib uuest aastast piirkonnapõhiselt katsetada, on digikliiniku-digikolleegi tugi maapiirkonna perearstikeskustele. Patsiendile tehakse telefoni või interneti teel eeltriaaž, mille käigus hinnatakse tema seisundit ja otsustatakse, millise spetsialisti poole ta peab pöörduma.
Kas inimesed saavad hakkama digilahenduste, -arstide ja -vastuvõttudega? Dr Merilind sõnab, et eks digipädevus on kõigil erinev, kuid mida aasta edasi, seda lihtsamini toime tullakse. Praegused noored pensionärid on enamasti väga digipädevad ega karda ka natuke juurde õppida. „Näiteks videokonsultatsioon on ju põhimõtteliselt nagu Zoomi koosolek. Veel hiljuti suhtuti sellisesse varianti üleolevalt, aga nüüd on see pigem päästerõngas – saad asjad korda ajada kuhugi sõitmata. Samamoodi saaks ka perearst paljude murede puhul aidata videokonsultatsiooniga ning kokku hoitaks palju aega,“ toob ta näite.
Kui jääme lootma vaid üksiknimistutele, siis tõesti võib mõnel pool olukord perearstiabiga veelgi halveneda. Tõenäosus, et üksikpraksisesse tuleb perearst, kes oleks nõus üksinda ja puhkamata nimistuvastutust kandma, on väike. Noored tahavad nimistuid võtta ja perearstina töötada, aga nad ei taha ega suuda töötada üksinda üksikpraksises, kus puudub tugi, puhkamise võimalus ja ootamatu haigestumise korral ei tule sulle keegi appi.
Lahendus on võrgustumises, õdede töömahu kasvus ja töökorralduses. Ka kõige kaugemas Eesti piirkonnas asuv üksiknimistu on tõenäoliselt võimalik võrgustada mõne suurema keskuse külge, kust arst käib näiteks mõnel päeval nädalas kohal. Muudel päevadel on abiks telefonisüsteem ja digiteenindusplatvormi lahendus koos suurema keskusega. Oluline on, et inimesed saaksid õigeaegselt abi.
Kui töö lõpetab üksikpraksises olev arst ja ta on otsustanud minna väljateenitud pensionile, siis ei aita ka patsientide palved. Tervisekassal on sellisteks olukordades olemas ajutine lahendus.
Loodan, et kümne aasta pärast oleme jõudnud olukorda, kus kõik inimesed saavad vajaminevat arstiabi õigel ajal. Võib-olla ehk tõesti väheneb võimalus oma arstiga rääkida kõigest, mis südamel – aga kui on tõsine tervisemure, mis vajab tervishoiuteenust, siis see abi on loodetavasti olemas ja ehk veelgi kättesaadavam kui praegu, mil tihti koormatakse tervishoiusüsteemi nõudmistepõhiste teenustega. Inimesed peavad tõenäoliselt harjuma, et ligipääs teenusele sõltub probleemi kiireloomulisusest – kui tervisemure ei ole ajakriitiline ega vaja tingimata arsti sekkumist, siis selle lahendavadki kliinilised pereõed või miks mitte ka kliinilised assistendid. Loodan, et inimesed usaldavad meedikuid ja edastavad oma tervisemure ükskõik mis kanali kaudu – kas telefonis pereõele või tehnilise lahenduse kaudu, mis toob mure perearstikeskuse töölauale. Tervisemuredega tegeletakse kindlasti olulisuse järjekorras ja kõik vajaminevad pöördumised saavad lahenduse. Aga kui küsimuseks on, et kas pigistavad jalanõud võivad põhjustada veresoonte sulgust, siis selliste küsimustega perearstikeskused kriitiliselt kiiresti kindlasti ei tegele.
