Soolevähi test võib päästa elu. „On levinud valearusaam, et protseduur on ebamugav või hirmus“
(18)Nahavähist ja rinnavähist on palju räägitud, teadlikkus nendest haigustest on Eestis üsna hea ning nii melanoomi kui rinnavähi kontrollides käiakse regulaarselt ja üha sagedamini: nii iseseisvalt kui ka sõeluuringute raames. Ometigi on üks levinumaid vähitüüpe hoopiski jämesoolevähk, mille osas kontrollimine on paljudele paraku tabuteema.
Statistika näitab, et jämesoolevähk on üks levinumaid vähitüüpe nii Eesti meeste kui ka naiste seas: sajast inimesest saab elu jooksul jämesoolevähi diagnoosi lausa neli inimest. Kuigi esinemissageduselt on soolevähk kolmandal kohal, siis vähisurmadest lausa teisel kohal. Aasta-aastalt esineb soolevähki üha enam, murettekitav on haigusjuhtumite sagenemine just nooremas vanusegrupis. Ometigi pole jämesoolevähi esmaseks diagnoosimiseks kasutatav peitveri roojas analüüsi ehk rahvakeeli roojaproovi andmine pooltki nii populaarne, võrreldes näiteks nahavähi kontrollis käimise või mammograafi kontrolliga.
Roojaproovi andmine on puhas ja lihtne protseduur
„On levinud valearusaam, et roojaproovi tegemine on ebamugav või hirmus protseduur. Sageli tuleneb hirm aga teadmatusest. Kuigi roojaproovi andmine võib tunduda ebamugav toiming, on see väga lihtne ja puhas analüüs ning igaüks saab sellega hakkama,“ lausus SYNLABi arendusjuht Kaspar Ratnik.
Peitvereks roojas nimetatakse väikeses koguses roojas esinevat ja visuaalselt mittetuvastatavat verd. Kuna veri võib rooja sattuda kõikidest seedetrakti osadest, võib lisaks soolevähile peitveri roojas analüüsile positiivse vastuse anda ka igemete veritsused, mao- ja kaksikteistsõrmiksoole haavandid, seedetrakti põletikulised protsessid, söögitoru veenilaiendid ning seedetrakti kasvajad. Sellegi poolest on jämesoolevähi esmaseks diagnostikaks peitvere uuring kõige optimaalsem ja kulutõhusam viis, selle tõestuseks on ka rakendus enamuste riikide praktikas.
Ratniku sõnul ei pruugi uuringute tulemused alati viidata millelegi tõsisele, kuid tulemuste alusel saab teha teadlikke terviseotsuseid. Positiivse peitveretesti korral tuleks järgmise sammuna pöörduda arsti vastuvõtule. „Positiivne peitveretest ei tähenda kohe vähidiagnoosi. Positiivne test tähendab, et soolt on vaja täpsemalt uurida ja tavaliselt on selleks uuringuks endoskoopiline jämesooleuuring ehk koloskoopia,“ lausus Ratnik.
Sõeluuringu raames tehtud peitveretestidest on Eestis ligi 7% juhtudest olnud üle normi ehk positiivsed. Hilisematel uuringutel osutub vähiks vaid 5% juhtudest, samas 20% juhtudest leitakse soolest juba vähieelsed seisundid, mida on võimalik esmase koloskoopia käigus ka eemaldada. „Mida varem testida, seda parem. Eestis avastatakse soolevähk viiendikul juhtudel viimases staadiumis - siis kui on juba siirded. Negatiivne test annab meelerahu, samas positiivne tulemus annab võimaluse teha täiendavaid uuringuid ja vajadusel alustada ravi võimalikult varakult,“ pani SYNLABI arendusjuht kõigile südamele.
Mida varem haigus avastatakse, seda parem on prognoos
Ratniku sõnul kohatakse pea igapäevaselt inimesi, kes kardavad uuringuid – nii analüüse, koloskoopiat, kui ka võimalikke ebameeldivaid vastuseid. SYNLABi arendusjuht tõi välja, et kui inimesel ei ole mingeid kaebusi või sümptomeid, kuid uuringutel leitakse jämesoolevähk, siis on haigus suure tõenäosusega väga hästi ravitav ja hea prognoosiga. „Kui jämesoolevähk avastatakse esimeses staadiumis, mil siirdeid veel ei esine, siis on täieliku paranemise tõenäosus 95%,“ ütles Ratnik.
Ta lisas, et Eestis kutsutakse jämesoolevähi sõeluuringule igal aastal ligi 80 000 60-68-aastast inimest. Tegelikkuses vajaks kontrolli oluliselt rohkem inimesi ning uuringuid peaks alustama varem – 45-aastaselt. Kui lähisugulastel on esinenud soolevähki, peaks alustama ennetavate uuringutega juba 40-aastaselt.
Kuigi enda number kahes sobramine roojaproovi tegemisel võib tunduda tabu ning koloskoopia hirmutav, siis veelgi hirmutavam on saada jämesoolevähi diagnoos siis, kui on juba liiga hilja.
