Projekti „Depressioonivaba Tallinn“ uuringust selgusid väärarusaamad: 40% usub, et depressioonist saab tahtejõuga üle
(27)Käivitus teadusprojekt „Depressioonivaba Tallinn“, mille eesmärk on ennetada suitsiidikäitumist läbi depressiooni parema äratundmise ja optimaalsema ravi. Hetkeolukorra hindamiseks viidi tallinlaste seas läbi küsitlusuuringu, mille tulemustest ilmnes tugev vaimse tervise probleemidega kaasnev häbimärgistatus ehk stigma. 22% tallinlastest ei räägiks oma depressioonist kellelegi. 40% tallinlastest arvab, et depressiooni all kannatavad inimesed võiksid sellest tahtejõuga vabaneda.
„Teadsime, et depressiooni levimus on murettekitavalt suur (17% vastanutest), aga meil puudusid seni konkreetsed andmed selle kohta, et depressiooni taga on nii palju väärarusaamu ja stigmatiseeritust. 27% vastanutest peab depressiooniga inimesi ohtlikeks ja 42% uuringule vastajatest usub, et depressiooni all kannatavad inimesed on ettearvamatud – need on ehmatavad tulemused, mis näitavad vähest teadlikkust depressiooni olemusest. Depressioon on tõsine haigus nagu iga teine, see võib tabada igaüht meist ning on ravitav,“ rääkis teadusprojekti „Depressioonivaba Tallinn“ juht ja psühholoog Rainer Mere.
Teadusprojekt „Depressioonivaba Tallinn“ võimaldab depressiooniga seotud levinud väärarusaamu ja müüte kummutama hakata ning panustada inimeste teadlikkuse tõstmisesse ja ennetustegevusse kogukonna tasemel. „Depressioonivaba Tallinn“ kestab neli aastat ja on jõudnud sekkumiste faasi.
Käivitunud tegevused on osa suurest üleeuroopalisest teadusprojektist MENTBEST, mille raames hakkab mõnedes Tallinna linnaosades toimuma palju erinevaid depressiooni ennetavaid tegevusi. Ennetustöö baseerub neljatasandilisel kogukonnapõhisel sekkumisprogrammil European Alliance Against Depression (EAAD). Eestis juhib teadusprojekti Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut (ERSI) egiidi „Depressioonivaba Tallinn“ alt.
Ennetustegevusse haaratakse neli erinevat kogukonnatasandit korraga, sest see loob vajaliku sünergia, mida tasandite eraldi rakendamine ei suudaks saavutada. Esimene tasand tegeleb teadlikkuse tõstmisega ühiskonnas laiemalt. Teine tasand tegeleb kogukonna liikmete kaasamisega abivajajate märkamisse ja abini juhatamisesse. Kolmas tasand tegeleb optimaalse ja kvaliteetse abi tagamisega esmatasandil, näiteks perearstide kaudu. Viimane tasand tegeleb toetuse pakkumisega riskirühmadele, näiteks suitsiidikatse teinud inimestele ja suitsiidist mõjutatud lähedastele.
