„Kõik, mis ma teen, peab olema hästi tehtud. Ma ei ole allaandja.“ Kelly Sildaru räägib tippspordiga kaasnevatest katsumustest

Tippsporti tehes peab väga palju ohverdama. Seda on medalitega pärjatud freestyle-suusataja Kelly Sildaru tundnud väikesest peale. „Tippsport on minu jaoks karjäär, aga ma ei soovita seda kellelegi,“ ütleb ta.

Nooremana tundusid ohverdused eriti rasked. „Kui pean praegu valima trenni kellegi sünnipäeva asemel või olen siis treeninglaagris, saan aru, miks see nii on. Võtan selle otsuse ise vastu,“ räägib Kelly. Aga ka kooliajal jäi tihti klassiõhtutel, ekskursioonidel ja sünnipäevadel käimata. Kellyl ei olnud väga palju sõpru, suurem osa neist olidki koolist, ja kuna sportlane reisis suure osa aastast, oli sõprade ja klassikaaslastega veedetud aeg väga lühike. „Tundsin neist puudust.“

Kelly meenutab seika algklassidest, kui ees ootas nukumuuseumi ekskursioon, kuhu ta väga minna soovis, aga oli samal ajal Prantsusmaal laagris. „Olin sellepärast päris kurb, kuniks ühel päeval murdsin mäel kukkudes rangluu. See tähendas, et sain minna, sest jõudsin õigel ajal Eestisse tagasi. Sain küll haiget ja luu oli katki, aga olin samal ajal ka rõõmus, sest sain teha midagi, mida muidu ei saanud,“ räägib ta. Ka saatuslik põlvevigastus 2017. aastal enne olümpiat tõi Kelly jaoks kaasa sarnased emotsioonid. „Mul oli mingil määral hea meel, sest see oli minu jaoks puhkemoment. Sain keskenduda teistele asjadele,“ tõdeb Kelly, kellel oli sel ajal käsil ka üheksanda klassi lõpetamine. Tagantjärele usub sportlane, et põlvevigastus oli tema isa jaoks, kelle käe all ta treenis, kordi suurem löök.

Millised on tippsportlase argipäeva väljakutsed, loe edasi artiklist.