„Olin šokis, kui nägin, kuidas arstid läksid paanikasse. Mind tuli kohe haiglasse viia.“ 11aastaselt esimest tüüpi diabeedi diagnoosi saanud Karmeni lugu

1. tüüpi diabeet ei takista elamast täisväärtuslikku elu. Karmen (20) ja tema ema Ülle jagavad oma kogemusi ja õppetunde elust selle haigusega, pakkudes lootust ja tuge kõigile, kes seisavad silmitsi sama diagnoosiga.

Karmen Mikiver, kes sai diabeedidiagnoosi juba lapseeas, on nüüdseks 20-aastane ja vaatab oma elule positiivselt. „Diabeet pole maailmalõpp, kuigi alguses võib nii tunduda,“ ütleb ta. „Saan liikuda, rääkida ja süüa. Olen terve mõistuse juures ja saan sportida!“

Siiski on Karmen pidanud läbima raske teekonna, kogedes lootusetust, hirmu ja arusaamatust. Tema ema Ülle Loogus on olnud kogu selle aja tütre kõrval, jagades rõõme ja muresid. Nende lugu on julgustuseks ja harimiseks kõigile, kes on hiljuti saanud sama diagnoosi või kel on diabeedi kohta eelarvamusi.

Diagnoosi saamine

Karmen on nagu iga teine, kes tunneb rõõmu aktiivsest eluviisist ja armastab maiustada. „Naudin tervislikku ja täisväärtuslikku elu ning jagan oma kogemusi ka sotsiaalmeedias,“ ütleb ta. „Teen palju sporti, armastan tervislikku toitu valmistada ja leida kookidele-küpsetistele tervislikke alternatiive.“

Küll aga toob diabeet endaga kaasa muutusi igapäevaelus, millega tuleb kohaneda. Karmen meenutab, kuidas spordi tegemine ja kooli kohustused olid alguses keerulised, kuid tasapisi tuli arusaamine, et diabeet ei tähenda elu paratamatut peatumist. Näiteks, kui veresuhkrutase langeb keset trenni, tähendab see, et „pean trenni katkestama, et midagi süüa ja veresuhkrutaset stabiliseerida“. Karmen toob näiteid ka oma kooliajast: „Koolis tuli kontrolltöö ajal tihti vabandada: ausalt, ma ei lähe spikerdama, mul on tõesti vaja süüa.“

Kuigi Karmen on nüüd haigusega nii harjunud, et ei mäletagi elu enne seda, polnud algus kaugeltki lihtne.

Kuidas Karmen on õppinud haigusega elama, loe edasi juba artiklist.