„Kodust ärajooksmine on appikarje.“ Räige netikius kooliajal viis Madise vaimse tervise murdumispunktini. Kuidas märgata omadega puntras noort?

Madis Laose lugu on hoiatav näide, mis võib juhtuda, kui abi puntras noorele jääb hiljaks. Noorukiea räige netikiusamine viis endassesulgumise ja koolist puudumiseni. Lõpuks sattus ta suitsiidimõtetega haiglasse. Noorte vaimse tervise häirete korral on abi saamise kiirus määrav – kas probleemil saab õigel ajal „sabast kinni“ või paisuvad need lumepallina veel suuremaks.

Keskuse Head Taastumise Teenused kogemusnõustajana noori aitava Madise kogemus on musternäide sellisest, kuidas algav depressioon, ärevus ja unehäired jäid õigel ajal märkamata. Madise sõnul on just pärast COVIDi laineid suurenenud nende noorte hulk, kes on vaimse tervise muredega hädas. Lisaks toob ta välja veel mitmeid põhjusi, miks on noorte seis habras: majanduslikud raskused peredes, abi ei ole lihtsasti kättesaadav, vanemate vähene teadlikkus vaimse tervise probleemidest – nad ei taipa õigel ajal noorele abi otsida ega oska avaldada toetust –, liialdamine nutiseadmetega, mis tähendab vähemat silmast silma suhtlemist, öist ülevalolemist, unevõlga, ning vähene füüsiline aktiivsus. „Spordisaalides näeb noori, aga vähe. Väga palju on ülekaalulisust, eriti noormeeste hulgas, ning see genereerib terve hulga enesehinnanguprobleeme,“ sõnab Madis. Tema tähelepanekuid toetavad ka värskeima Eesti inimarengu aruande näitajad – vaimse tervise probleemide esinemine noorte hulgas on viimase kümnendi jooksu sagenenud. Koguni kolmandik 11−15aastastest tüdrukutest ja viiendik sama vanadest poistest on kurvad või masendunud sagedamini kui kord nädalas.

Madis ise oli teismelisena jännis mitmesuguste probleemidega ja ka koguneva kaaluga, mistõttu ei tahtnud enam minna spordisaali. Lõplikuks hoobiks sai aga kaaslaste räige netikiusamine. Noormees sulgus endasse ja oli mitu kuud magamata. Koolis käimisest polnud sellises seisus enam juttugi ja kogu probleemistik kasvas kiiresti nagu lumepall. „Ma tean oma kogemuse järgi täpselt, kui raske on vanematel sellises olukorras teismelist mõista. Ka minu ema, kes on õpetaja, ei mõistnud, miks ma ei taha enam kooli minna ega midagi teha. Ta arvas, et olen laisaks jäänud ega viitsi. Aga probleem oli hoopis mujal. Mis täpselt toimus, sellest ma muidugi tollal ei rääkinud ning selle pärast mind ei mõistetudki,“ räägib Madis. Asi läks nii hulluks, et lõpuks sattus ta suitsiidimõtetega haiglasse, seal viibimine oli noorele mehele väga hirmutav.

Kuidas Madis lõpuks abini jõudis, loe edasi juba artiklist.