„Pakkuda mulle torti on sama mis pähkliallergiaga inimesele pähkleid.“ Mari-Liis õppis tsöliaakia tõttu uutmoodi toituma

Kaheksa aasta eest sai ajakirjanik Mari-Liis Helvik teada, et ta peab elu lõpuni gluteeni vältima. Uutmoodi toitudes hakkasid kiiresti kaduma ka tervisemured, millele arstid pikalt selgitust ei leidnud.

Alates lapsepõlvest on Mari-Liis üle kõige armastanud saiakesi, koogikesi… mida magusamad, seda paremad! „Esimesed päris enda pärmitainast tehtud šokolaadikattega moonirullid, mis sööjate sõnul andsid isegi koogiletis pakutavatele saiakestele silmad ette, tegin 11-aastaselt ema kokaraamatust leitud retsepti järgi. Ja sealt edasi katsetasin aina uusi ja uusi küpsetisi. Neist kõigist tunnen siiani puudust!“ Igatsust ta nende järele tundma jääbki, sest ühtegi nisujahust kohevat kuklit, kooki ega pirukat ei tohi Mari-Liis enam kunagi suhu panna.

Kuidas meenutad aega, mis eelnes sinu erinevate tervisemurede põhjuse selgumisele?

Uhh, kui mõtlen tagasi 2016. aasta kevadele, kui mul tsöliaakia lõpuks diagnoositi, tulevad külmavärinad peale… See oli päris pingeline aeg. Olin mõnda aega tagasi alustanud uues töökohas ja stress oli kuude viisi laes. Muu hulgas oli mul eelnevalt diagnoositud ka ärritunud soole sündroom, mis, nagu hiljem olen kuulnud, kimbutab just väga kõrge stressitasemega noori naisi. Alles hiljem sain teada, et minu puhul ei olnud see diagnoos päris täpne, kuigi osa sümptomeid, nagu näiteks pidevad seedeprobleemid, ju klappisid.

Lisaks tekkisid sel kevadel mu põlvedele ja küünarnukkidele meeletult sügelevad väikesed punnikesed. Tegelikult oli neid ka varem olnud, aga kuidagi eriti hulluks läks olukord just sel ajal. Käisin perearsti juures, kes määras hormoonkreemi – seda kasutades punnid taandusid korraks, aga olid tagasi niipea, kui kreemituub otsas. Järjekordselt perearsti juures käies küsisin, et MIS see siis ikkagi on? Tuleks ju välja selgitada, millega tegu.

Suure lunimise peale sain saatekirja nahaarstile, kes vaatas mu verele kratsitud põlvi ja käsi ning teatas, et siin on silmaga näha, et nahahaigust siin pole, mingu ma allergoloogi juurde. Sinna enam saatekirja ei antud, läksin ise tasulisse. Allergoloogi juures tehti torketestid, sain teada, et olen allergiline kassi (seda teadsin ka varem), olmetolmu ja ristõieliste suhtes, kuid punnide kohta ei sõnagi…

Mis siis diagnoosi saamise teekonnal edasi sai?

Olin ausalt öeldes päris lootusetus meeleolus ja jätkasin eraarstide vahet käimist. Seda enam, et nüüd olid punnidele lisandunud veelgi ebameeldivamad mured: kõhus pidevalt keeras, olid imelikud valusööstud ja seedimine oli pea peal. Selle tõttu arvaski perearst, et tegemist on ärritunud soole sündroomiga. Raviks pakkus ta kaks nädalat kestva rohukuuri. Kui kolme nädala pärast olukord veelgi hullem oli, ja tõesti mul enam mitte midagi sees ei püsinud, sain aru, et olukord on tõsine. Näiteks mäletan, et vanemate pulma-aastapäeva tähistades restoranis toitu valides lähtusin sellest, „mis ei teeks mu kõhtu lahti“. Kui isegi ahjukala enam tund aega sees ei püsinud, tegin otsuse, et olgu mis on, ma pean teadma saama, mis minuga toimub.

Kuidas Mari-Liis tsöliaakia diagnoosi sai ja sellega elama on õppinud, loe lähemalt juba artiklist.