Õnneks pole enamiku laste ja noorte terviseseisund raske, nii et haiglaseriaalidest tuttavat pilti, kus meedikud kiirustavad kanderaamil lamava „punase“ ehk eluohtliku triaažikategooriaga patsiendiga mööda koridori, sageli ei kohta. Küll aga toovad vanemad pahatihti erakorralist abi saama lapsi, kelle tervisemurele oleks esmalt pidanud leevendust otsima kodustest ravivõtetest või perearstilt.

EMO-sse tullakse südamerahu saama

Riina nendib, et peamised põhjused, miks lapsevanemad esimeses järjekorras sammud EMO-sse seavad, on soov saada südamerahu, samuti teadmatus, kust abi otsida. „Ma mõistan, et kui laps jääb haigeks, teeb see vanemale suurt muret. Aga kui pole tegemist beebiga, võiks enne EMO-sse tulemist rahulikult läbi mõelda, mida on tehtud lapse seisundi parandamiseks, mida teha võiks ja mida vanem enda puhul samas olukorras ette võtaks,“ juhendab Riina. Olukordi, kus seda nõuannet pole järgitud, tekib üksjagu.

„Näiteks oli lapsel olnud mitu päeva palavik ja ta toodi EMO-sse. Kui küsisin lapsevanemalt, kas laps on palavikualandajat saanud, vastati „jah“, aga selgus, et anti pakendil kirjas olev minimaalne kogus. Tegelikult antakse lastele palavikurohtu kehakaalu järgi. Teinekord toodi EMO-sse nuttev laps, kel kõrv valutas...

Milliste olukordadega saab hakkama lastehaigla erakorralise meditsiini osakonnas töötav õde, loe edasi juba artiklist.

Jaga
Kommentaarid