Karjumine järjekorras ette ei vii. Lastehaigla EMO õde: mõni tõstab häält, teine ropendab pahameelest liiga pika ooteaja üle
Õe amet laste erakorralise meditsiini osakonnas vajab oskust abi osutada nii nutvatele beebidele kui ka tõrksatele teismelistele, samuti tuleb maandada ärevil lapsevanemate emotsioone. Milline on Tallinna Lastehaigla EMO argipäev, räägib EMO õde Riina Tonkson-Velgre.
Kuigi nime poolest Tallinna Lastehaigla, leiab sealsesse EMO-sse tee ka pealinnast kaugemal elavaid lapsi ja noori, aasta jooksul ligi 24 000. „Oleme ainus eraldiseisev lastehaigla Eestis (Tartu lastekliinik kuulub Tartu Ülikooli Kliinikumi alla – toim) ja meile tullakse ka näiteks Kesk-Eestist, Haapsalust ja paljudest muudest paikadest,“ selgitab Riina.
Õnneks pole enamiku laste ja noorte terviseseisund raske, nii et haiglaseriaalidest tuttavat pilti, kus meedikud kiirustavad kanderaamil lamava „punase“ ehk eluohtliku triaažikategooriaga patsiendiga mööda koridori, sageli ei kohta. Küll aga toovad vanemad pahatihti erakorralist abi saama lapsi, kelle tervisemurele oleks esmalt pidanud leevendust otsima kodustest ravivõtetest või perearstilt.
EMO-sse tullakse südamerahu saama
Riina nendib, et peamised põhjused, miks lapsevanemad esimeses järjekorras sammud EMO-sse seavad, on soov saada südamerahu, samuti teadmatus, kust abi otsida. „Ma mõistan, et kui laps jääb haigeks, teeb see vanemale suurt muret. Aga kui pole tegemist beebiga, võiks enne EMO-sse tulemist rahulikult läbi mõelda, mida on tehtud lapse seisundi parandamiseks, mida teha võiks ja mida vanem enda puhul samas olukorras ette võtaks,“ juhendab Riina. Olukordi, kus seda nõuannet pole järgitud, tekib üksjagu.
„Näiteks oli lapsel olnud mitu päeva palavik ja ta toodi EMO-sse. Kui küsisin lapsevanemalt, kas laps on palavikualandajat saanud, vastati „jah“, aga selgus, et anti pakendil kirjas olev minimaalne kogus. Tegelikult antakse lastele palavikurohtu kehakaalu järgi. Teinekord toodi EMO-sse nuttev laps, kel kõrv valutas...