Kuidas jõudsid tööle onkoloogia valdkonda?

Pärast kooli lõpetamist kutsus onkokirurgia vanemõde mind tööle ning haarasin sellest võimalusest kinni. Olen aastast 2002, kui lõpetasin Tartu Meditsiinikooli, töötanud ühes ja samas kliinikus ja ainult onkoloogia valdkonnas.

Alustasin onkokirurgia osakonnas statsionaariõena ja töötasin mõnda aega ka endoskoopiakabinetis. Pärast lapsehoolduspuhkust soovisin väiksemat koormust ja paindlikku graafikut ning liikusin sama kliiniku piires osakonda, millest olin kuulnud vaid müstilisi lugusid. Vereloome tüvirakkude siirdamine tundus uskumatu ja keeruline. Nüüd töötan hematoloogia ja luuüdi transplantatsiooni osakonnas juba kaheteistkümnendat aastat. Meie osakond on Eestis ainus, kus patsientideks on nii lapsed kui ka eakad. Alguses kartsin väga lastega töötamist, aga need olid ainult hirmud. See ei ole tegelikult nii raske, kui pealtnäha paistab.

Milline on suurim erinevus lastega ja täiskasvanutega töötades?

Eks mõlemad nõuavad aega, aga lastega läheb üldjuhul kauem. Lastega tuleb teha kokkuleppeid ja nendega mänguliselt suhelda, sest me ei soovi toiminguid neile vastumeelselt teha. Selgitame, mis ootab ees, ja oleme igati toeks. Kui vähegi võimalik, arvestame ka lapse uneaegadega. See nõuab suurt planeerimist ja teinekord ka oma päevaplaani ümbertõstmist.

Milline on sinu argipäev?

Töötan osakonnas vastutava õena, mis tähendab, et lisaks tavapärasele õetööle ja patsientidega tegelemisele on minu ülesanne juhendada ja toetada uusi õdesid. Samuti tegelen jooksvate küsimuste ja probleemidega, näiteks ravimite tellimise ja patsientide liikumise planeerimisega. Oleme sellist tööjaotust juba üle aasta katsetanud ja tundub, et see on täitnud oma eesmärgi. Tööd on nii füüsiliselt kui ka vaimselt väga palju, aga...

Intervjuud vastutusrikast tööd tegevate õdedega loe edasi juba artiklist.

Jaga
Kommentaarid