Vähipatsientide nõustaja: üks põhilisi küsimusi, millega inimesed pöörduvad, on keemiaravi – milleks valmis olla ja millised on kõrvalmõjud
(1)Pole vist palju neid, keda poleks vähk kas lähemalt või kaugemalt puudutanud. Enamikus peredes on keegi selle tõvega võitlema pidanud. Raske on tulla toime hirmu, teadmatuse, tabude ja valeinfoga. Ja seda, kuidas ümbritsevad inimesed ohtliku tõvega võitlejat toetama peaksid, ei õpetata kuskil. Merike Värik on nõustanud vähipatsiente iga päev juba 12 aastat. 14 aastat tagasi oli ta ise üks neist, kes sellist abi ja tuge vajas.
Kui Merike 2010. aastal rinnavähi diagnoosi sai, oli see talle kohutav šokk, olgugi et ta oli oma perekonnas vähiga juba palju kokku puutunud. „Kuna minu emal, tädil, vanaemal ja vanaema õdedel oli rinnavähk, siis ma olin rohkem ette valmistatud ja võib-olla mitte nii närvis, nagu inimesed selles olukorras enamasti on. Sellest hoolimata oli see ootamatu ja väga hirmutav.“
Merike oli 4aastane, kui tema ema rinnavähki haigestus. Sageli käis ta temaga käekõrval arsti juures kaasas. „Need arstilkäigud ja haigla akna taga emale lehvitamine – see ei unune kunagi. Ema raviarst dr Vaarik ütles mulle juba siis, et ka mina pean tulevikus kontrollis hakkama käima, kuigi tol ajal ei teatud geneetilisest rinnavähist veel pooltki nii palju kui praegu.“ Merike käis aastaid kontrollis ja midagi ei leitud. „Emal oli vähk 37aastasena, tädil 38sena. Kui sain sellest vanusest üle, arvasin, et olen pääsenud,“ meenutab Merike. Teades oma riske, hoolitses ta enda eest tublilt – tervislik toit ja palju sporti. „Arvasin, et sellega ongi asi korras. Aga siis sain täditütrelt teada, et ka tema oli rinnavähki haigestunud. See oli pauk. Kui ma siis taas kontrolli läksin, avastati mul rinnas kahe sentimeetri suurune kasvaja, diagnoosiks BRCA1 geneetilise rinnavähi teine staadium.“ Merikese sõnul oli üllatav see, et ta ei tundnud end kuidagimoodi haigena – tegi palju tööd, elas aktiivset orav-rattas-elu, kõik oli hästi. „See uudis pühkis jalust hoolimata sellest, et olin lapsena oma perekonna naiste vähivõitlusi lähedalt näinud.“
Rääkida või varjata?
Selles etapis on kõigil vähidiagnoosi saanutel hetk, mil tuleb otsustada, kuidas halba uudist teistele teatada. Eriti keeruline on sellistest asjadest rääkida lastega. Merikesel on oma nõustajatöös varuks valus kogemus oma lapsepõlvest...
