Eestis on endiselt probleem see, et tervishoiusüsteemi vaatevälja jõuavad patsiendid liiga hilja – dementsussündroom on juba välja kujunenud või jääb haigus üldse diagnoosimata.
FOTO: | Shutterstock
Vananemisest ei ole pääsu kellelgi ja kõige hullemaks peetakse selle juures tihtipeale vaimsete võimete allakäiku. Mida saab aga ise teha, et võimalikult kaua krapsakas püsida ja dementsust kaugemale edasi lükata?
Kui tänapäeval räägitakse üha rohkem tervislikust vananemisest või ka edukast vananemisest, siis veel 1950-1960ndatel oli sotsiaalses gerontoloogias (sealhulgas ka meditsiinis) vanaduse kohta levinud arusaam, et see on sünge periood – surma eelkäija, millega kaasnevad ainult probleemid ja puudused. Shakespeare võrdles inimese elutsüklit seitsme vaatusega näidendiga, kusjuures viimane vaatus on tõesti hirmus: mälukaotus, hambutus ja meelte kaotamine. Lugematu hulk muinasjutte räägib surematusest ja inimkond on alati tegelenud nooruse allika otsingutega.
Viljandi haigla mälukliiniku neuroloog dr Ave Kivisild selgitab, et bioloogilises mõttes tähendab vananemine olukorda, mil organismi kudede paranemismehhanismid ja taastumine ei ole enam nii efektiivsed kui varem. Lisaks loomulikule vananemisele kahjustavad meie organeid ka erinevad haigused, mille õigeaegne ravimine on oluline organkahjustuse pidurdamiseks. „Vananemine on suurim riskitegur vähi, südame-veresoonkonna haiguste, 2. tüüpi diabeedi ja neurodegeneratiivsete haiguste tekkeks, mis põhjustavad elukvaliteedi halvenemist,“ sõnab dr Kivisild. Kusjuures isegi kui neid haigusi ei esine või suudetakse ennetada, avaldub vananemine siiski motoorsete, sensoorsete ja kognitiivsete võimete alanemisena. Seetõttu peakski eesmärgiks olema vananemisega seotud muutuste ennetamine ja aeglustamine...
Oled juba tellija?
