„Näidake mulle mõnda sünnist saati kurja oomen-beebit, kes tahab kohe ilma tulles kurja teha.“ Intervjuu endise vanglapsühholoogiga

Kurjategijate muust ühiskonnast eraldamine on meie kõigi turvalisuse huvides igati loogiline ja mõistlik samm. Kas vanglas veedetud aeg kasvatab inimesed ümber või hoopis süvendab juba olemasolevaid probleeme? Kliiniline psühholoog Dagmar Ainsoo räägib oma vanglas töötamise kogemusest ja sellest, kuidas inimesed üldse kuritegevuseni jõuavad.

Isa tappis end ära, kui laps oli päris väike, ja ema on tsüklijoodik, kes elab abirahadest. Kodune keskkond on mahajäetud uberik, kus elavad koos ema, tädid ja onud, kes on suurema osa ajast alkoholijoobes. Teda kasutati seksuaalselt korduvalt ära. Laps hakkas väga noorena poes vargil käima, et mitte nälga jääda. Kodus sai ta sageli peksa. Ta jooksis mitu korda kodust ära, aga politsei toimetas ta sinna tagasi. Selle peale sai ta uuesti peksa, et oli politseinikud koju tassinud ja perele häbi teinud. Mingis vanuses tulid mängu narkootikumid ja teismelisena juba ka esimesed vanglakogemused.

„See inimene on üks neist mitmest, kes on mulle nuttes öelnud, et ta ei taha sellist elu elada ega siin olla ja ainus, millest ta unistab, on see, et tal oleks väljas keegi, kes teda ootaks,“ kirjeldab Dagmar.

Laps kasvab alkohoolikust emaga, isa ei ole pildis. Sugulane hakkas talle uimasteid süstima, kui ta oli alaealine, et kasutada teda lapsprostituudina. „Nii lihtne on hukka mõista, aga mis oleks sinust saanud, kui oleksid sedasi kasvanud,“ arutleb psühholoog.

Dagmar töötas kliinilise psühholoogina vanglas kokku kuus aastat. Viimane tööpäev oli tal selle aasta märtsis ja igatsus on suur.

Loe artiklist lähemalt, kas selliseid inimesi on üldse võimalik aidata ja mida teha, et inimesed vanglast vabanedes paremaid valikuid langetaksid.