Toidu nimetusest peab selguma, millega on tegu

Toitu tuleb turustada selle olemusele vastava nimetusega. Kaubamärk või väljamõeldud sõna seda ei asenda. Ka registreeritud ja üldtuntud kaubamärkidele, nagu Coca-Cola, Jenkki või Põltsamaa Tõmmu, tuleb lisada toote tegelik nimetus.

„Psühholoogiliselt tekitab toidu nimetus toote osas teatud ootused, aga see võib erineda tegelikkusest. Meil on läinud aastakümneid, et poodides saaks korda õiged toote märgistused – et ei oleks nektari ega mahlajoogi sildil kirjet „mahl“. Et taimseid koostisosi kasutades oleks kirjas „dessert“, mitte „kohuke“, kuna viimane eeldab alati loomse piima baasil valmistatud toodet. Julgen väita, et praktiliselt enam ei eksita. Küll aga on endiselt segadus tarbijatel ja seetõttu on oluline aeg-ajalt teavitustööd teha,“ tõdeb Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja Sirje Potisepp.

„Toidunimetuse põhiülesanne on anda infot selle kohta, mis on toiduaine põhikomponent (või komponendid) – kui on maasikajogurt, siis peavad tootes olema maasikad. Kui on kasutatud vaid lõhna- ja maitseainet, peab toote peal kirjas olema „maasikamaitseline jogurt“,“ selgitab toiduainetehnoloog ja TalTechi loodusteaduskonna, keemia ja biotehnoloogia instituudi vanemteadur Kaarel Adamberg.

Toote nimetuses või märgistusel rõhutatud koostisosa kogus protsentides tuleb pakendile märkida tulenevalt Euroopa Liidu ülese toiduteabe määrusest.

Kuidas kujuneb toidu nimetus?

Toidu märgistamine on õigusaktidega täpselt reguleeritud. Toidu nimetusena tuleb esmajärjekorras kasutada selle seaduslikku nimetust ehk õigusaktiga kehtestatud nimetust (nt piimašokolaad, või). Kui toode ei vasta kehtestatud nõuetele, siis seaduslikku ehk nn kaitstud nimetust kasutada ei tohi ning toidutoode märgistatakse üldtuntud nimetusega, mida Eesti tarbija mõistab ka lisaselgituseta – olgu selleks kama, sült, verikäkk, kartulisalat või koorejäätis. Välismaised nimetused, nagu karri, cassoulet, ratatouille või galett, pole võõrapärasuse tõttu hästi teada ja vajavad seetõttu toote olemust kirjeldavat nimetust. Kirjeldavaks nimetuseks on ka nt „õunamahlajook“, samas kui õigusaktiga on reguleeritud mahla nimetus: mahlaks tohib nimetada üksnes sajaprotsendilist mahla.

Seaduslikud nimetused on kehtestatud paljudele toidutoodetele, mille hulgas on mahla- ja piimatooted, alkohol, kakao- ja šokolaaditooted, aga ka värske kala ja liha. On toite, mille nimetus on reserveeritud teatud kindlale toidule lähtuvalt koostisest, päritolust, valmistamise viisist vms – näiteks nimetust „juust“ tohib kasutada üksnes piimast valmistatud toote puhul ja kaaviariks tohib nimetada üksnes tuuralistelt saadud soolatud või soolamata marja.

Eestis kehtib ka näiteks täistera kokkulepe ehk hea tava, millist toidutoodet võib täisteratooteks lugeda ja vastavalt tähistada. Näiteks pagaritoote valmistamisel peab kõikidest koostise teraviljadest vähemalt 50% olema täistera. Samuti võivad mahetoidule või ökoloogilisele toidule oma märgistusel viidata vaid need käitlejad, kelle tegevus on mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustatud ja vastab ka tegelikkuses nõuetele.

On kasulik teada, et Eestis ei tohi kasutada teises Euroopa Liidu liikmesriigis seaduslikult kasutatavat toidu nimetust, kui selle nimetuse all tootjariigis tuntud toit on koostise või valmistamisviisi poolest siin sama nimetust kandvast toidust nii erinev, et tarbija ei saa toidust isegi lisaselgituse abil õiget ettekujutust.

Kui toidutootel ka üldtuntud nimetus puudub, tuleb toitu (ja vajadusel ka selle kasutust) pakendil vähemalt kirjeldada – makaronid juustuga, hakklihaga täidetud pannkoogid, grillkana. Ainult nime Sünnipäevakook etiketile trükkimisest ei piisa, kuid „õunakook“ läheb juba arvesse.

Eestis ei saa toota parmesani ega fetajuustu

Traditsioonilise toidu tootja on Euroopa Liidu piires kaitstud ebaõiglase konkurentsi, sealhulgas imiteerimise eest. Traditsioonilised tootenimetused kantakse Euroopa Nõukogu vastavasse registrisse, kus on kirjeldatud toidutoote geograafiline päritolu või tavaks saanud iseloom. Keelatud on kasutada ka tõlgitud kaitstud nimetusi ja nimetusi, millele on lisatud nt „meetod“, „toodetud nagu“, „laadi“ vms – see kõik võib tarbijat eksitada ning seeläbi kahjustada algupärase toote mainet ja turupositsiooni. Sama põhimõte kehtib ka juhul, kui neid tooteid kasutatakse vaid muu toidu koostisosana.

Euroopa Liidu piires kasutatakse kokku kolme tähist: kaitstud päritolunimetus (KPN), kaitstud geograafiline tähis (KGT) ja garanteeritud traditsiooniline toode (GTT). Esimesel juhul pärineb toode kindlast piirkonnast ja ka tootmine toimub sealsamas – näiteks: Parmigiano Reggiano (parmesan, Itaalia), feta (Kreeka) või Kalamata (oliiviõli, Kreeka). Teisel juhul võib toote seos konkreetse geograafilise piirkonnaga põhineda nii kvaliteedil, muudel omadustel kui ka ainult mainel (näiteks: Gruyère – Prantsusmaa; Aachener Printen – Saksamaa, Estonian Vodka või sõir – Eesti). Garanteeritud traditsiooniline toode on traditsioonilisest toorainest, traditsioonilise koostisega või toodetud ja/või töödeldud traditsioonilisel viisil; nimetus peab väljendama eripära ega tohi olla seotud mingi geograafilise piirkonnaga, näiteks: mozzarella, Karjalanpiirakka, Kriek.

Eestis registreeritud geograafilistel tähistel on õiguskaitse Eesti territooriumil. Näiteks on meil registreeritud Põltsamaa juust (juust), Saaremaa juust (juust), Põltsamaa (puuvilja-marjavein), Värska (lauavesi), Värska (mineraalvesi). Geograafiliste tähiste registreerimise taotlusi menetleb Patendiamet, kes haldab vastavat riigisisest andmebaasi.

Eestis ei saa toota parmesani ega fetajuustu. Samalaadset juustu võib nimetada näiteks kasutusotstarbe kaudu „salatijuust“ või leida juustule uus kirjeldav nimetus, näiteks „kõva itaaliapärane juust“. Mozzarella’t võib Eestis toota, kuna see on kaitstud garanteeritud traditsioonilise tootena. See tähendab, et mozzarella kaitse ei ole seotud konkreetse geograafilise piirkonnaga, küll aga tuleb tootmisel järgida registreeritud spetsifikatsiooni.

Allikas: toiduteave.ee

Artikkel ilmub Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) üleeuroopalise toiduohutuse kampaania #Safe2EatEU raames, mida Eestis viib läbi Regionaal- ja Põllumajandusministeerium. Kampaania eesmärk on aidata inimestel teha teadlikumaid otsuseid toitu valides. Eestis käsitleb kampaania viit teemat: kuumtöötlemine, toidutekkelised haiguspuhangud, toidu säilimisaeg, toidupakendi märgistus ja lisaained.

Tutvu lähemalt ka kampaania veebilehega: www.efsa.europa.eu/et/safe2eat