Teismeliste laste kasvatamine on tõsine proovikivi igale lapsevanemale, sest võib korralikult ka ema-isa mõttemalle raputada. „Suur puuga pähe saamine toimus siis, kui mu 15- ja 13-aastane hakkasid üsna samal ajal ähvardama, et tapavad end ära või põgenevad kodust,“ meenutab ema, kes räägib oma loo lapsevanemana läbipõlemisest ja murrangust senistes kasvatuspõhimõtetes.
Minu teekond on üsna tavaline, kuid kui sellest võiks kellelegi abi olla, siis jagan rõõmuga. Olen peagi 50-aastaseks saav naine, kellel on kodus abikaasa ning kolm teismelist. Murrang vaimse tervise teekonnal tekkis umbes seitse aastat tagasi, kui puutusin kokku teismelise inimese emotsioonide tohutu virrvarri ja oma koha otsimisega.
Kõik meie lapsed olid oodatud ja soovitud ning sündisid üsna väikese vanusevahega. Lapsevanematena pidasime oluliseks reeglite kehtestamist ja pigem range joonega kasvatust. Olime ise nii kasvanud ja pidasime seda parimaks viisiks.
Äkki tekkinud ähvardused
Suur „puuga pähe saamine“ toimus siis, kui 15- ja 13-aastased lapsed hakkasid üsna samaaegselt ähvardama, et tapavad end ära või põgenevad kodust. See tuli nii suure ehmatuse ja ootamatusena, et ma ei osanud mitte midagi teha ning ka mõistus ei võtnud seda infot tol hetkel vastu. Töölt koju läksin alati hirmuga, et mis siis täna juhtub. Püüdsin kuidagi maha suruda enda ängi, valu ja hirmu ning stabiliseerida kodust olukorda. Mõnel päeval oli seis parem ja siis jälle kehvem.
Koolimuredega püüdsin olla võimalikult mõistev ja käia ise asju klaarimas, kuna laste isa on selleks liiga äkilise ütlemisega. Kodus püüdsin kõiki lepitada ja selgitada, et ka teistsugune käitumine ja mõtlemine eksisteerib ning ei pea kohe endast välja minema. Tavaliselt see mul aga väga hästi ei õnnestunud ning jäin tihti nuttes magama. Kogu see olukord oli hirmus, väsitav ja pingeline.
