„Hakkasin magamise ajal väga tugevalt tõmblema.“ Teemu jättis veresuhkru jälgimise unarusse, tagajärjed olid tõsised

Diabeeti põdevale Teemule on korduvalt ohtliku seisundi tõttu kiirabi kutsutud. Seepärast on pidev veresuhkrutaseme languse oht muutnud ta äärmiselt ettevaatlikuks. Aasta tagasi muutus aga mehe elu täielikult tänu veresuhkrut mõõtvale sensorile, mille saamine siiski lihtne ei olnud.

Eestis elaval Teemu Liimatainenil (32) hakkasid vanemad suhkruhaigust kahtlustama 11-aastasena kruiisil olles. Vanaema pani tähele, et laps joob väga palju. „Ta oli kuskilt seebikast näinud, et see on diabeedi sümptom. Kui koju jõudsime, läksime kohe mu tädi juurde, kellel on ka diabeet. Tädi mõõtis oma masinaga mu veresuhkrutaset ning see oli kaheksa. Tavanäit on 3,9–5,5. Läksime kohe haiglasse, kuhu jäime mitmeks päevaks,“ meenutab Teemu, kellele määrati insuliinravi. Ta koolitati välja, kuidas edaspidi diabeediga toime tulla.

Esimestel aastatel järgis Teemu arstide juhiseid äärmiselt täpselt. Iga kord enne söömist arvutas ta vastavalt toidus olevatele süsivesikutele välja vajamineva insuliinikoguse ning tegi endale süsti. Kõik selle pani ta päevikusse kirja. Lisaks süstis ta täpselt iga 24 tunni järel ka pikaajalise toimega insuliini ning võttis keskmiselt viis korda päevas veresuhkru mõõtmiseks näpuotsast verd.

Sõrmed läksid toona varateismelisel poisil nii tundlikuks, et klaviatuuri kasutada ei saanud. „Ükskõik kuidas ma ka proovisin verd võtta, midagi ei aidanud. 13–14-aastaselt sain aru, et nii täpne ei pea olema, ning 17-aastaselt mõõtsin oma veresuhkrut vaid kord nädalas. Kuna kontrollis käies olid üldised näidud korras, siis muutusin veidi ülbeks ja hakkasin veresuhkrut üha vähem mõõtma,“ räägib Teemu. 20-aastaselt mõõtis mees veresuhkrut vaid kord aastas. „Siis tuli depressioon ning mul oli oma veresuhkrutasemest üsna ükskõik.“