Iga puseriti hammas ei vaja ortodondi abi. Arstid selgitavad, millal peab hambumust ravima
Laste ortodontia pikad järjekorrad on (kuri)kuulsad, kuid ortodontide sõnul satub nende juurde pahatihti ka lapsi, kes ortodondi toolile veel istuma ei peakski – olgu siis liiga noore ea või hoopis ravimata hammaste tõttu. Seega on paslik küsida, millistel juhtudel laps üldse vajab ortodondi abi?
Ortodont ja Eesti ortodontide seltsi president Katri Herman sõnul on kerged hammaste asendihäired normipärased, seega iga puseriti hamba pärast ei ole vaja ortodontilist ravi alustada. Eriti selles eluetapis, kui lapsel vahetuvad piimahambad jäävhammaste vastu. „Piimahambad võivad olla kenasti reas, aga jäävhambad ei pruugi esialgu sama kenasse ritta lõikuda. Meie nimetame seda inetu pardipoja staadiumiks, kui piimahammas tuleb ära ja asemele lõikub suurem või laiem jäävhammas, mis on väikese kalde all. Seda ei pea tõttama kohe sirgeks reastama, sest lapse lõualuu areneb ning huuled, põsed ja keel suunavad suhu lõikuvad hambad õigesse asendisse,“ kirjeldab Herman.
Eelkooliealiste või 1.–2. klassi laste puhul, kel on suus nii piima- kui ka jäävhambad, esineb väga vähe nii tõsiseid hambumusega seotud probleeme, mida peab ortodont lahendama. Varajane ortodontiline ravi on vajalik näiteks siis, kui ülemised esihambad on tugevalt ette kaldunud või üla- või alalõualuu asetseb liiga ees või taga. Seega enamasti alustatakse ortodontilise raviga 12.–13. aasta vanuses ehk siis, kui kõik jäävhambad (v.a tarkusehambad) on lõikunud.
Õiged harjumused
Paljud hambumusanomaaliad on pärilikud. Samas Herman rõhutab, et õiged harjumused aitavad kaasa sellele, et ei tekiks eluajal omandatud hambumusanomaaliaid. Õigeid harjumusi tuleb juurutada maast madalast ehk lapsel peab olema korralik suuhügieen, ta peab hingama nina kaudu ja olema füüsiliselt aktiivne, sest see aitab kaasa hea rühi kujunemisele. Seevastu pikaleveninud luti või pöidla imemine, pidevalt tilaga joogitassist joomine ja enamasti pehme toidu söömine võivad soodustada hambumusprobleemide ja lõualuude arenguhäirete tekkimist.
Ortodont ja Eesti ortodontide seltsi juhatuse liige Liis-Eleen Kalmer lisab, et tihti saavad hambakaarte mured alguse näopiirkonna lihaste ebakorrapärasest tööst. „Näiteks kui neelamise ajal on keel hammaste vahel, võib see põhjustada hammastevaheliste vahede tekkimise. Kui nihutame ortodontilise raviga hambad kokku, aga keele tööd ei muuda, tulevad hambavahed uuesti tagasi,“ selgitab Kalmer. Sellisel juhul on abiks näiteks müofunktsionaalne teraapia, kus terapeut oskab last suunata uut ja õiget neelamisharjumust omandama. Patsiendi hea ravitulemuse nimel on eri spetsialistide – näiteks hambaarsti, perearsti, füsioterapeudi, logopeedi ja ortodondi – meeskonnatöö väga oluline.
Esmast nõu annab hambaarst
Hammaste ja lõualuude tervise ning arengu seisukohast on tähtis külastada regulaarselt hambaarsti. Lapsega võiks esimese visiidi ette võtta siis, kui osad piimahambad on lõikunud ehk 1,5–2 aasta vanuses. Edaspidi peaks käima iga poole aasta tagant kontrollis. Päriselus siiski enamik lapsi nii usinalt hambaarsti ei külasta. Koolimineku eel võiks selle käigu kindlasti ette võtta ja paluda hambaarstil ka lapse hambumus üle vaadata. Siis võiks teha ka esimese panoraamröntgenpildi, kust näeb, kas kõik jäävhammaste alged on olemas.
Tervisekassa usaldusarst Tiia Zeigo kinnitab, et hambaarst saab hambumusanomaaliate avastamisel väga palju ära teha, hinnates 6–7 aastase lapse panoraamülesvõttelt jäävhamba algete olemasolu ja teisi võimalikke luustruktuuri muutusi. „Esmatähtsaks tuleb pidada piimahammaskonna tervise eest hoolitsemist ja liiga vara eemaldatud piimahammaste asendamist kohahoidjatega. Näiteks kui piimahambad on eemaldatud kaariesetüsistuste või traumade tõttu, ei luba kohahoidja hammastel nihkuda ja lõualuu kasvab lapse arengule vastavalt,“ selgitab Zeigo. Samuti saab hambaarst vajadusel suunata lapse ortodondi konsultatsioonile või hoopis logopeedi või füsioterapeudi juurde.
Hambumuse hindamiseks tasuks hambaarsti juurde planeerida eraldi visiit. Eesti Hambaarstide Seltsi president Katrin Metstak põhjendas, et kui vastuvõtule tullakse näiteks valutava hambaga, siis tegeletakse eeskätt valuliku probleemiga. Küll aga on konsultatsiooni korral hambaarstil aega süveneda patsiendi suutervise analüüsimisse. „Vaadatakse hügieeni, uuritakse toitumisharjumusi, vaadatakse üle huule- ja keelekida, jälgitakse, kas laps hingab läbi nina jne. Samuti tehakse ortodontiline analüüs ja vajadusel suunatakse laps ortodondi vastuvõtule,“ valgustas dr Metstak hambaarsti konsultatsioonil toimuvat.
Esimene konsultatsioon tervisekassa kulul
Tervisekassaga lepingut omavates hambakliinikutes maksab kuni 19. aastaste laste ja noorte esimese ortodondi konsultatsiooni ja diagnostika eest tervisekassa. Pere kanda jääb viieeurone visiiditasu. Küll aga tuleb perel maksta edasise ortodontilise ravi eest, välja arvatud siis, kui lapsel on väga raske lõualuude asendiprobleem ja/või hambumushäire – sel juhul tasub ravi eest tervisekassa. Täpsemalt on selliseid diagnoose üheksa ja nendega saab tutvuda tervisekassa kodulehel. Nendeks on näiteks:
mõne esihamba puudumine või peetumine,
alumine lõualuu on ülemisest eespool,
esimeste hammaste kontakt puudub ja kokku puutuvad ainult tagumised purihambad.
Dr Katrin Metstak nendib, et statistika järgi tehakse ortodontide juurde palju üksikvisiite. „Sellest võib järeldada, et tihti loobutakse ravist raha tõttu. Raviks vajalik summa püütakse kuidagi kokku kraapida. Lastevanematel puudub võimalus küsida alternatiivset ravivõimalust, sest uut aega teise ortodondi juurde ei pruugi saada või on uus ooteaeg jälle väga pikk.“
Ortodont Liis-Eleen Kalmer nõustub, et ortodontilisest ravist loobumist tuleb rahapuuduse tõttu ette, kuid visiidile tuleb üksjagu ka selliseid patsiente, kes seal tegelikult olema ei peaks ja kes seetõttu ei alusta ka ravi. „Mul on nädalas ligikaudu 10–15 esmapatsienti ja neist kahe kolmandiku puhul saan öelda, et nad on pöördunud valel ajal. Näiteks kui lapsel on hambad katki, siis ortodont raviga alustada ei saa. On ka lapsi, kelle puhul selgub visiidi käigus, et nad pole raviga nõus, samuti on minu juurde toodud liiga väike, kolmeaastane laps,“ loetleb Kalmer. Ortodont sõnab rahustuseks, et olukorras, kus lõualuud on harmooniliselt kasvanud ja muret teevad vaid hammaste asendihäired, võib ortodontilist ravi julgelt edasi lükata, sest ka täiskasvanueas saab viltused hambad ritta nihutada.
Ortodont tegeleb hambumuse muredega. Hammaste ja igemete tervisega tegeleb laps ise vanemate toel ja hambaarsti abiga.
Ka laps peab ravisse panustama
Kui aga lapsel ortodontilise raviga alustatakse, siis juhtub sedagi, et laps ei suuda ravi kestel suuhügieeni eest hoolitseda ja ravi tuleb katkestada. „Ortodontilise ravi puhul tuleb arvestada nii selle üsna pika kestuse kui ka hea suuhügieeni vajadusega. Meie ootame, et patsient käiks edasi ka hambaarsti juures ja vajadusel külastaks suuhügienisti, sest ortodont tegeleb hambumuse muredega. Hammaste ja igemete tervisega tegeleb laps ise vanemate toel ja hambaarsti abiga,“ ütleb Kalmer.
Kui patsiendi suuhügieen on halb, siis tuleb ortodontiline aparaat suust võtta ja ravi katkestada, kuni patsient end suuhügieeni asjus parandab. Põletikulises keskkonnas teeb aparaat rohkem kahju kui kasu. „Oma ligi viieaastase praktika jooksul olen pidanud breketravi katkestama kolmel patsiendil, sest neil oli olukord hambapesuga väga halb,“ tõi Kalmer näite. Seega tasub lapsevanematel kõrva taha panna teadmine, et ortodont saab lapse hambumusmuredega tegelema hakata alles siis, kui laps on koostööaldis, hambaaugud parandatud ja suuhügieen hea.
Märgid et lapsel võib-olla hammastega probleeme:
● liiga varajane või liiga hiline piimahammaste vahetumine,
● raskused tahke toidu närimisel,
● suu kaudu hingamine,
● harjumus imeda pöialt, lutti, keelt,
● puseriti või ebatavalise asendiga hambad,
● ettepoole turritavad esihambad,
● lõualuude asend on profiilis vaadatuna liiga ette- või tahapoole asendiga,
● ülemised ja alumised hambad ei lähe kokkuhammustamisel kokku või alumised hambad traumeerivad kokkuhammustamisel suulage,
● esineb näo asümmeetria,
● hammaste krigistamine ja nähtav hammaste kulumine.
